Sinise esmaspäeva öö....

Süda on raske...tahan end välja valada paberile...aga paberit pole...on siin vaid see ekraan...

Täna ma rääkisin jälle inimesetega. Ma siiski vist armastan ennast, kui liiga tehakse, hammustan...vahel...Inimesi ma armastan ka, vahel...armsais armastan alati...
Kurb on hing on haige...peaksin end kokku võtma, kuid mille nimel...
Selg on haige, palavik on ja kurk on ka...proovin täna enda peal eksperimente ja katseid...kui ma viitsin, milles ma muidugi kahtlen...vägagi kahtlen...
Piisab täisesti meest...ingveriga....ja sidruniga...

Mõnikord tulevad pähe veidrad mõtted...
öösel astuvad läbi kummalised unenäod
ja süda ning hing on nii rahutud...mänguootusest...
Või äkki millestki hoopis muust, kes ma selline olen?
Oman ma õigust üldse millelegi siin maailmas?

"Poiss vaatas talle otsa oma sõbralike pruunide silmadega ...naeratas nukralt, kuid ei vastanud. Vaikis ainult...nii vaikis temagi. Rumal, kui rumal on vaatata otsa, vastamata sõnagi...ma loen sind...loen nagu avatud raamatut sõnas naine ja istus tema juurde...võttis salgu ta pruune juukseid ja keeras neid ümber sõrme, lastes kiharal siis taas pois õlgadele tagasi kukkuda...
Poiss laskis sel kõigel vaikides sündida, ainult neelatas, kui naise keha kogemata ta vastu puutus...ja kerge värin läbistas teda...
Naine muigas...üleolevalt ja iseteadlikult, see mida ta ihkas oli tal käeulatuses...piisas vaid liigutada ja ripats poisi kaelst võtta, aga ta ei tahtnud...ta tahtis, et poiss ise selle talle annaks...
Kuidas siis jääb, küsis ta, pannes oma häälde sensuaalsust ja allasurutud kirge...
Poiss vaatas...ja noogutas...
Sa ei pea kahetsema, mu poiss, lubas naine armulikult...ja nihutas end mugavamasse asendisse...võttis poisi käe ja tõstis selle huulte juurde, surus randme vastu suud, ja hambad sinna...hetke pärast täitus ta suu, vere magusa maitsega...ta sulges silmad ja nautis...kuidas veri..noor, kuum ja süütu veri voolas tema kehas...see oli nauding...see oli kirg...
* * * * * * * * *
Poiss ärkas, ta avas silmad ja püüdis mõista kus ta on...kõik ümber oli oli nii siidine, ta tõusis istuma ja vaatas ringi. Tuba polnud kuigi suur...drapeeritud veinipunase sametiga, keset tuba suur baldahiinvoodi, milles ta nüüd istus, siidised veinipunased linad ja uhked kardinad voodi ees varjasid osa ta vaateväljast.
Nüüd vaatas ta ennast, vasaku randme ümber oli side...ja seljas oli tal kummaline pikkade varukatega ja pitsidega öösärk...
Ta tahtis tõusta, kuid jõud kadus kehast ja ta kukkus tagasi patjadele...õmdsasse teadmatusse ja nii ei näinud ta kuidas eemalt tugitoolist teda jälginud naine tõusis ja aeglasel graatsilisel sammul toast väljus, ust enda järgi kindlatlt lukustades...
* * * * * * * * * * * * *
Vang...iseenda vang...nii nagu me kõik, nii oli ka tema...ja vabaks..vabaks ei saa ta eal...mitte iial..."

See lugu siin on minust...ja ka sinust on see
sest usu, me lood nii mõneski mõttes on üpriski sarnased...