Ja ma nutan...

Teadmata isegi täpselt miks..või ma tean, aga seda välja öelda ei suudaks nagunii.
On öö, ma peaksin magama, ärkamiseni on neli ja pool tundi, aga ma ei suuda uinuda, ma käin ringi nagu peata kana...või kass ümber palava pudru...

Ma sain jälle hakkama millegiga...mida ma arvatavasti poleks pidanud tegema.
Miks ma siis nii tegin?
Sest ma koosnen 101% hoolivusest ja soojusest ja armastusest...imelik, alati kui ma seda tõden on nii "aia", ma ei ole kunagi suutnud uskuda, et hoolimine teeb haiget...või hoolitsemine...ok, ülihoolitsemine "by me" võib olla eluohtlik...

Istun, arvutitaga ja joon teed...seda jahtunud kummeliga pärnaõieteed...see ei maitse mulle eriti, külmana ammugi mitte...aga ma joon ja nutan...
Kui rumal minust...enesehaletsushoog?

Ei pigem siiski mitte...vaid hoopis...
Hirm...äkki ma tegin haiget? Äkki, ma ületasin piiri, mida ma poleks tohtinud ületada, äkki ma oleksin...
Jah, aga ma hoidsin end niigi tagasi...ma olin nii korralik...aga lihtsalt, saa ometi aru, ma olengi SELLINE!!!
Milline selline...ehh, kui ma isegi nii täpselt teaks...

Mulle meeldib üks lause..ma ei tea, kust ma sain selle...või kuidas see minuni jõudis...aga selle järgi ma elan.
"Armasta, alati, tingimusteta, armasta niikaua, kuni sa ei tee sellega teisele haiget, sest kahetseda ei ole siin midagi."

Sa ei pea minust aru saama...see pole võimalik, sa ei pea mitte midagi, ma pole kohustus, ma pole isegi mitte...see "keegi" kes tohiks tituleerida end SINU sõbraks...mida ma nüüd öelda tahtsin, et mõnel inimesel lihtsalt on koht, minu elus...kuniks on see AEG!

Anna siis mulle andeks! Pole midagi anda?
Hmm...aga siis tulevased... ja ületulevased kiusuhood, mossitamised ja tujutsemised, mis sind riivavad...ja ma ei suutnud sinu peale isegi solvuda mitte...kummaline kas pole...

Aitab! Öörahu aeg, head ööd, ööloomad ja lapsed!