RIP Kuninganna Eithelen

Maas lamav naine vaatas üles, tema silmad täitusid pisaratega....ta teadis, et siit ta enam ei tõuse, liiga palju oli ta andnud endast, liiga palju...

Polnud kedagi, kelle nimel elada, polnud armastust...oli vaid vihkamine...aga Xelynit ei suutnud Eithelen isegi vihata - armastus tema vastu oli selleks liiga tugev, ta oli ju ema...vähemalt enda arvates oli ta ikkagi Xelyni ema.

Tere, ema...
Tere tütreke...

Kuninganna teadis mis saab edasi...oma saatuse vastu ta ei saanud... Ta oli sündinud kuningannaks, elanud kuningannana ja ta sureb ka kuningannana.
Siin ja praegu saab ta väeks...oma tütre läbi...kes kuulub valgusele.

Ta ei tundnud hirmu, valu, ega ka kahetsust enam mitte. Süütunne oli lahtunud ja jätnud koha lõputule tühjusele...kuskil kõrvus kajasid Elethuli sõnad:"Lollakas!" aga nüüd ei omanud ka need enam mingit tähendust...

Eithelen mõtles neile, kes temast maha jäävad tänutundega, neile oli ta ehk olnud kuninganna, enda jaoks enam ammugi mitte...Enda jaoks oli ta hullunud hoor...lapsepiinaja, oma armastuse timukas....

Nad vaatasid tütrega tõtt ja kõik need mõtted kestsid ehk vaid hetke...
Siis ta proois naeratada, viimast jõudu kokku võttes ja ulatas Xelynile oma hinge...
Uks lõi äkitselt valla...ja seal seisis Elethul...raevukas ilme näol...tahtis ta tuppa söösta, kuid tardus samas. Jäädes vaatama...

Eitheleni näol oli naeratus...tema silmades särasid tähed ja vägi ta ümber helendas...kuldvalge säraga...Ta vaatas Elethulile otsa, ei ta ei suutnud teda vihata...ta andis kõik andeks...
Soovides jõuda kõiksusesse...tagasi väkke, sinna kust ta loodi...

Toas oli kuulda väe lähedust.....oli tunda kuidas ta tuli ja kuninganna Eitheleni enda kaisutusse haaras, õrnalt kuid kindlat...hetkeks võttis vägi kuju ja toasviibijad said näha, kuidas Eithelen Elernaehi süles toast välja viidi naguväsinud lapse viib Ema voodisse...Igavesele unele...

Ma armastan!
kajasid toas vaikuses äkki selgelt kuninganna häälega öeldud sõnad ja siis valitses taas vaikus...

RIP
Kuninganna Eithelen, olgu vägi sulle kerge!