Kassita kassiahastus....

Mõttetu rabelemine...totaalselt mõttetu...

Kolin tööjuurde elama...seal on samad tingimused, mis korteris...soe vesi ja puudu on vaid mu kummimadrats ja voodiasjade komplekt...väsimus...tühjus...
Kaisukala võtan ka kaasa...

Liiga palju võtan enda kanda...aga kui nemad ei tee...kes siis teeb...
Tahan nädala alguses mõne õhtu end välja magada...nii kell 18 voodisse...ja magada kuueni hommikul...milline õndsus...

Armsaid tahaks ka näha...mõni hetk mõne toreda inimesega annab tegelikult nii palju...
Aga ei, siis muutun isekaks...neil on oma elu..ja minul oma...
Elada oma elu katki minemata...elada nii, et ei oleks tagajärgi...käsi valutas juba eile...esimesed märgid...
Lasta jälle taha süst? Blokeering? Või oodata, kuni valu muutub väljakannatamatuks... Milline oivaline valikuvabadus..

Masendus...lund tahaks...vaikset laia lund et sajaks aknataga...
Üksindus on pugenud hinge...
Koju tahaks...kus on mu kodu? Ma ei tea seda vist isegi...