Kuidas mõnikord ei vea...

Akadeemilise osa asemel jõudsin laupäeva hilisõhtul koju, tänu kliendi lahkele meelele ja nõustumisele, et ta noorem vend mind siiski koju, mitte linna ei viinud...37km peopaigast ja rahulolevad inimesed on suht tolerantsed.

Väsimus....ja unehäired...ärkan üles mingi hirmuga...värisen ja hingeldan, nagu tahaks süda rinnust välja hüpata ja põgeneda minu seest välja...ja siis ei saa enam magama jääda...minuteid...tunde...

Tänased hetked kuuluvad arvutiga jagelemisele...noh...ma ei saa temast jagu...eriti kui kõik annavad küsides erinevat nõu...ja ma ise ei jaga mitte midagi sellest...ehh, mida ma ometi hakkan peale...lähen ja annan kasti kellegi hooldada...

Homme on jälle tööpäev ja ma pole üldse puhata saanudki veel...niuks...