Täna on jälle üks päev...

Juhul kui ma olen jõudnud arusaamale, et enam ei saa asi minna keerlulisemaks, suudab see seda siiski...aga mul on saabunud "absoluutne pohhuism" ja "küüniline küündimatus" olla selle kõige suhtes veel osavõtlik ja asjalik...

Tundub, et koduni tuleb pikem tee jalgealla võtta ja isemeelsus on tärkava egoismi alus...
Huntidega tahaks koos "uluda" aga tundub, et ka sinna ei jõua ma niipea.

Ometi, ma olen ennast kokku võtnud ja piiritlenud...
Mina ma saan ju hakkama...

Vahel on mõned päevad, mõnede inimeste poolt eriliseks tehtavad...
Ja need mõned inimesed väärivad sõna SÕBER, kui kõrgemat aunimetust!
Mina...mina olegi see megahull avatürist, kes ei tea midagi riskist...