Awwww....

Milline suurepärane ilm...

Kolasin paar tundi, tänavatel, vihm peksmas vastu nägu ja peitmas pisaraid...nii vabastav tunne oli...nii hea, lihtsalt nii hea...

Pole enam ammu sedasi tänavatel hulkunud kolanud...aega ei ole...
Aega aga tuleb võtta, julmalt ja otsekoheselt, see on minu aeg ja ma teen sellega mida heaks arvan.

Pakin end jälle kokku...kastidesse, karpidesse, kottidesse...
Elu on viimasel ajal olnud segane...
Pakkides tulevad välja sinna peidetud "kummitused" ja "luukered"...aga see ei morjenda mind, lihtsalt aega läheb plaanitust kauem...

Varsti kolin...siis teen pisut remonti seal ja siis olengi rahul ja õnnelik jälle...

Mina, ma saan ju hakkama...kuni mul olete teie, kelle eest hoolitseda, keda armastada ja kellega koos tunda elust rõõmu...

Vihm peseb maha kõik...
Ja hommik tuleb taas uuem ja parem...ilusam...enesekindlam...