Olen...

kui haavatud lind, nool lastud kel rinda
kui üksik hunt, ulumast täiskuud
kui öö, millest mööd kui minna
hinges jääb vaikseks ja nutab tuul...

kui eufooria ja silmapete
ulatad käe, aga iial ei jõua
sõnad mu huultel on kirjutat ette
vastust võid alati nõuda

kui arm, lahti käristet viha pärast
kui vaikus, mis hääletult nutab
kui kohustus - minna ei tohi ära
kuni vaikus maad taas võtab...

16 tund tööl... üksi... hirm on, tühi maja, tühjad tänavad...hirm on korterisse minna... see paik siin on nii eraldatud, eemal - nagu ma polekski Tallinnas, vahet ei ole...
veel on tööd teha...veel ma ei mõtle sellele, et siis tuleb ometi minna öösse...

Ööd linnas ei ole ilusad...nad ei ole isegi mitte head...ööd...
Halba ööd, ju ei soovita...