"Klaaspärlimäng"

Kuidas elada edasi teadmisega, et kogu su elu on farss.
Ja olen järjekordselt leidnud sellele kinnitust, mina olengi tola, eluteatris - ma naeran, ma olen lõbus, ma säran...
Ja kui ma võtan maha oma meigi, oma võltsnaeratuse, kes tunneb mind siis...
Kas ma isegi ennast tunnen, võlts nagu klaaspärl...sätendav aga väärtusetu ja tühine.

Mina olengi see klaaspärl....ja on vaid üks asi, milles ma olen täiuslik...kildudekspurunemises...

Nädalavahetusel ma olin tubli!
Ma õmblesin ja täitsin ühe väikese lubaduse, ma olen natuke uhke ka, sest ma sain hakkama, nüüd on mul siis teine enda õmmeldud asi valmis...ja esimene, mille kellelegi teisele olen õmmelnud...
Kui see nüüd paras ka veel on ja ma näen seda rõõmuhelki tema silmades, siis see mäng oli seda kõike väärt. Sõbrad on selleks et neid aeg-ajalt kummaliselt üllatada, sageli saan seda tehes hoopis ise üllatuse osaliseks...ja see on nii armas...

Sellest tulenevalt tahaks teada, kuidas siis see aasta küülikuid üllatada...
Peaks midagi välja mõtlema...seda enam, et Heru päästis selle Alice larpi öö, (temaga jutuajamine oleks lõputult võinud kesta... :P) Aeg suutis päästa mu maailma (vist küll eneseteadmata :P) , Gregik suutis mind arvutialaselt harida [ja ausalt see pole tema süü, et ma ikka midagi ei jaganud...(A)] ja Flo...(kellele kuulub, mu Ärtu Emanda rolliloomine ja "ülim üdini positiivsuse laine" tekitamine...)
Kas ma jään sel aastal siis kõigest sellest ilma...

Paanika massidesse...aga kui ma püüan...siis noh...
Milleks on siis vennakesed, kui mitte selleks, et oma õekesi (kes alatihti nende lapsukest valvama peavad) transportida punktist A punkti B.

Ilma kassita on kassahastuse põdemine keelatud...
Vajan kassi...ahastamiseks...laenuks...lühiajaliselt ;)

Mina olengi kloun, mis te enne ei teadnud???
Teie probleem!