Must Liilia

Mustem pool minust lööb aegajalt välja
ja ma polegi nii ise-tu kui
pealtnäha võib paista.

Mustem pool minust lubab öösiti naerda oma vigade
ja tobeda tolerantsuse üle
ja mõnitades ennast kõndida libedal jääl...
või noateral...kuidas soovite.

Ära muretse...
Ma ei tunne valu, kui sa lööd...
noaga ja tagant, selga...
Ma ei keera pead eest,
kui sa lööd lahtise käega näkku...

Aga ma ei luba mõnitada neid kellest ma hoolin
ma ei lase öelda halba sõna nende kohta,
kes julgevad olla osaks mu elust...
Ja pole ju tähtis kui kauaks,
või kui suureks osaks elust,
rumal on kõike arvestada rahas...

Minu mustemal poolel on ainult üks pisike viga,
mu südametunnistus on liiga puhas
ja ma suudan valetada vaid siis kui seda ise usun.

Mina suudan su maailma muuta...
Aga ma ei tee seda...saad aru,
MA EI HAKKA ELAMA SINU ELU!

Võtke inimene keerake vati sisse, pange klaaskirstu ja jumaldage teda eemalt nagu mingit ebajumalat, langege põlvili ta ette...suudelge ta kirstukaant, ärge jumala pärast laske tal haiget saada...sest äkki siis ta ei vaja teid enam, äkki valu teeb ta liiga tugevaks, äkki ta hakkab ELAMA!!!

Must Liilia on minu toas
ja mustas öös on ta...
Must Liilia minu südame roos
täna põrmuks saab põlema!

Võtke seda teksti ISIKLIKUSTAMATA!
Mina - Must Liilia