....56 aastata tagasi.....

Oli suveöö...soe, mil õhk lõhnas flokside, õunte ja küpsenud vilja järele...
Üks mees läks, läks...kiirel sammul ja tema näol peegeldus armastus, mida näeb vaid erilistel hetkedel, mil hinge puudutab rõõmujoovastus ja tõeline õnn...

Ta läks... 40km soojas suveöös, jõudes kohale vaatas ta üles akende poole...
Taevas punetas juba koidiku kuma...üks nooruke naine tuli aknale, kiitsakas kogu, lahtised juuksed langemas lainetena õlgadele, süles pisike pamp.

Nad ei vahetanud sõnagi...mees teadis...see oli tema laps -
TEMA TÜTREKE!
Tema Tiia!

Palju õnne sünnipäevaks, mu emme!
Vanaisa rääkis seda lugu...alati...
Ja ma armastasin seda, kuidas ta seda rääkis...
Minu emmest...

Ma tahan, et Sa peaksid vastu, vähemalt niikaua, kuni ma saan oma pambukese su kätele panna. Ema, see mis meid seob ja mille Sa mulle andnud oled, on see, mida ma soovin,et kõik emad suudaksid anda oma lastele...
Oskuse olla õnnelik ja armastada, armastav naine on alati ilus...
Aitähh, emme! Kallis oled, väga kallis!