Tema

Ma armastan teda. Kui ma vaatan ta kummaliselt pruunidesse silmadesse, siis ta plik lummab mu.
Ei ole tähtis kas ta räägib mulle relatiivsusteooriast
või loeb luulet, tema hääl on see,
mis kannab mind kõijale...meloodiline hääl...

Isume kõrvuti...ta lõhnab..armastuse,
maasikate ja kerge sigaretisuitsu järgi...
Nuusutan ja tõmban endasse tema lõhna...

Ta paneb oma käe minu kätte...soonelised mehekäed...
Tahaksin õnnest nutta ja naerda..
Unetu...ja unine rõõmus ja kurb...

Ma armastan teda...
Ta teeb mu õnnelikuks...
Vähemalt täna ja nüüd ja praegu!