Kummaline rahulolu....

Töö kasvas hetkega üle pea.
Vajalikud arvutused lendasid vastu taevast ja ma pean need ringi tegema, täma öösel :S
Aga minus on kummaline rahulolu ja soojus.

Selline kodukassi lebotunne...poeks kellegi kaissu ja nurruks...õrnalt ja tasakesi...
Aga kus Sa oled mu Mr.Õige?
Ma vist tean, millest see kummaline tunne tuleb...

Perekond, ema ja isa ja lapsed...nii lihtne ja soe...ma käisin külas ARMASTUSEL, jah, see oli nii.
Õnn peitub tillukestes hetkedes ja soojades sõnades...
Väikeses vennatütres, armsas *pea püsti lõpuni vastu pidavas* emas ja *Armsates*

Vahel on nii vähe õnneks vaja.
Vaata, ma jagan siis oma armastust...hingesoojust ja elu - sõpradega, kes ilmusid tont teab kust ja kuidas...ma ei tea...aga nad on mu kõrval, ma tunnen seda.

Millest sai kõik kord alguse....seal peab see ka lõppema, aga mitte veel...las ma olen veel hetke õnnelik, et ma nägin enda ümber ARMASTUST!!!!