Kui väikesed...

käed, jalad, silmad...keha...nii imeväike ja nii imearmas...
Mu väike roosa vennatütar, beebiroosades riietes, mis on veel ikka natuke liiga suured talle, issand kui imeline on sünni ime, ma ei suuda seda veel hoomata, sest pole iial veelolnud ema.

EMA..kui pühaduse kehastus, ema...kõik, mida sa teed, mõjutab su väikest.
Meie väikesel pole veel nimegi...Kaili, Miia, Kaisa, Helena, Berit või Anni...
Mina ei tea..aga ma tunnen ennast nii üksikuna, kui ei iialgi varem, see pole kadedus, vaid kurbus, mu vennal on KÕIK, mida ma iial olen endale igatsenud...perekond ja lapsed ja kodu...

Minu aeg aga tiksub...
ON AEG....ja ma ei saa sinna midagi parata.
Elu voolab mu sõrmede vahelt nagu liiv liivakellas, mida ei sa ringi pöörata.