...õhtuses hämaruses...

tõmbas tüdruk enda järel rasket puust vankrit, mis sügiseses poris vaevaga edasi liikus. Tüdruk vedas seda viimaseid jõuvarusid kokku võttes edasi, kõrtsi juurest eemale...sinna kus paistsid madalad osmikud, mille korstendest tõusis vaid peenikesi suitsujugasid ülesse tinaraskesse taevasse...
Oli vaikus enne sügisest tormiööd...vaid tüdruk poris krigiseva vankriga....ja kuskil eemal külaseval halisedes ulguv peni...

Äkki prahvatas lahti kõrtsiuks ja kamp joogiseid mehi tuigerdas sealt välja öhe...
Tüdruk püüdis küll teha kiiremaid liigutusi, kuid käru oli raske. Ta püüdis palakaga varjata seda, mis oli ta kärule koormaks...

Hilja.

Teda oli märgatud....
"Jota-Kata-.....Joota-Kaata... Joota-Kaata..."lällutasid purjakil mehed koorina...
tüdruk võpatas, nagu oleks teda tabanud piitsalöök, kuid seda ainult hetkeks, siis ajas ta end sirgu ja tõmbas käru edasi...
"Jota-Kata....käisid jälle oma vanamehe järgi...Korjasid taadikese kõrtsi eest kokku...Jota-Kata...Joota Kaata..." nad naersid valjult ja rämedalt...kadudes siis küla mööda laiali....

Tüdruk ei vastanud...tõmbas edasi käru...milles lähemal vaatamisel või palaka all ära tunda inimese keha piirjooni, üle käruääre rippuv krobeline käsi...
Tüdruk tõstis käe tasakesi tagasi vankrile ja mööda tuigerdavatest meestest välja tegemata liikus edasi küla serva poole...Sinna, kus seisis teistest eemal väike osmik, nii armetu, et selle korstnast ei tõusnud isegi suitsu...