Larpinädalavahetus...

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida peaksin ma alustama sellest, et mind ära räägiti minema Vampiiride larpile, mida korraldasid Curu, Ebling ja compani...

Oh, mitte kunagi elus, ei ole ma olnud nii rahulolematu oma rolliga...
Ma arvan, et ma vigisesin rohkem kui kogu oma larpikarjääri jooksul, ning olin suuremas segaduses, kui oma esimese avaliku mängu ajal...

Sellepärast ei suutnud ma ka rõõmu tunda armsa Die nägemise üle...ja olin ütlemata pahur, ebalev ja võimatu....seda kõike kusjuures ka ülivõrdes...
Hea, et kaaslasteks olid mulle Crata ja Tanel...
Tanel siiras rahulikkus ja Crata oskus mind maandada, tagasid selle, et ma ei plahvatanudki oma GMi peale...ehkki mul tuleb temaga veel üks pikem jutuajamine maha pidada!!! Kuid see juba silmast silma ja Tallinnas!
Kivi minu kapsaaeda oleks see, et mul kodus asjad mitte just kõige paremas seisus ei olnud ja ma mängu esimese kolmandiku üht kõnet ootasin, ja mängule keskendumine oli raskendatud...

Miks ma siis virisesin rolli üle....

Esimeseks.... Oh jahh...ma olen absoluutselt A-poliitiline isik.
Ja ma ei suuda mängida reaalses ajas eksiteerivaid ajaloolisi isikuid, seda enam, et nood veel elus on ja 85.aastased (tegelikult vist küll 81.a isikut)

Teiseks...ma võin mängida vanamutti (nagu rongilarp...Priiuse hind jne) AGA selles peab olema midagi, mis mind köidab...võlub, paelub...jne - selles rollis seda mis oleks asja muutnud mängitavaks, ei olnud...vallutada ja alistada vampiirid ja saada inimesena nende juhiks...noh, ei olnud piisavalt motiveeriv...olla jälle see kes tahab kõike...

SUURED TÄNUD Leele, Tanelile ja Cratale, kes selle rolli mulle meeldivaks üritasid seletada...Miks ma siis ikkagi nõustusin seda mängima...
Haa...minu ego...ta on siiski olemas...ja ei lasnud mul teisti käituda...ehkki teel autos sinna olin ma äärmiselt pahur oma otsuse üle...
Palju parema meelega oleksin ma olnud kusagil mujal...kellegi teisega...AGA ma olen harjunud oma sõna pidama ja nii seegi kord...

Mis väljakutse on mängida seda kõike mida sa vihkad...ja mis teeb sind meeleheitlikult ebakindlaks...Mida ma tean poliitikast??? Ajaloost???
See ei paku mulle mingit huvi...aga jah...mängida sedqa rolli hästi...teadmata ja süvenemata sellesse??? EI seda ma ei saanud lubada...iga mängu tuleb võtta täpselt nii, nagu oleks see sinu parim mäng elus...

Sellest oli tingitud ka minu väga ebalev käitumine...ja GMi "piinamine" - juhul, kui mulle on öeldud, et Ronald Reaganit ei ole mängul ja Jacki siis ei saa mulle enne mängu öelda, et NAD SIISKI ON...ja seda väga armsa noore mängija kujul, kellele ma liiga suur pähkel olen katki hammustada...

Siiski, minu siiras tänu ja respekt Ronaldile!
Kes mind endaga kaasa mängu vedas ja minule vajalikke tegelasi tutvustas...suhtlesin kõigiga, keda mulle tutvustati, nagu õigele inglannale kohane!
Mis alusel Ronald Reagan mu tuttavaid valis jäi mulle endale kahjuks selgusetuks...kuid, kui juba siis juba...
Kuni mäng ennast käima tõmbas, sain kätte oma kauaoodatud telefonikõne...pärast seda tundsin end hulga vabamalt...
Sanct Regala (Windlord) - oojaa, sel noormehel on larpitaevas tulevikku :) Tango tantsimine temaga oli...hmm..meeliülendav /hetk enne tantsimist: Kuule, kas sa oskad tangot tantsida? Ah, et ei...noo, pole viga, ega mina ka ei oska - Tantsime!/

Samuti tema manitsemine, et ta oma "proua" korrale kutsuks ja ta riietaks..;)

Leega ei saanki jutule...sest tema riietus avaldas vaesele Margaretile liiga suurt "muljet"ja ta pidas teda "plikakeseks"...aga nii hea oli koos mängida...isegi, kui see sai kesta vaid hetke...
Diega mind ei tutvustatud...see kivi läheb Reagani kapsaaeda...sest ma suhtlesin kõigiga, kellele ta mind esitles.

Siis veel Markus...hmm...Terry, Goblin, Mort...jt kelle nime ma kahjuks ei tea ei IG ei OG , ega ka foorumis mitte...Tänud teile!
Eriti Hansule, kes mulle Filippuse sõrmuse andis, ma ei pidanud selleks mitte midagi tegema...eriti...peale väga lihtsa manipulatsiooni...ja Elizabethile, kes mind Kuribohile usaldusväärseks muutis ja kes minuga Püha Graali uuesti terveks tegi :)

Mäng oli ainult liiga lühike - selle ajaga ei saa viia ellu selliseid plaane, nagu GM soovis, tegelikult...ega ma nii väga seda ei tahtnud ka...
Mul oli nauditav mäng, mul oli lõbus...ja Margaret Thatser on kõigest ainult inimene - keset seda vampiiride möllu...vaene väsinud vana naine...kelle eesmärk oli siiski eelkõige jääda ellu...

Ja nüüd koju tulles on KÕIK MUUD ASJAD KASVANUD ÜLE PEA :S

Pagan...miks ei võiks saada asjaolud nii, et oleks natukene asju ka ainult head...
Mõni päev näiteks...