Ööd, mis on mustad...

Eile pidin ootamatult viimase rongiga maale minema...
Kiirustasin, jõudsin rongile ja isegi ei maganud maha jaama...ehkki olin üleväsinud nagu viimasel ajal tavaliselt...

Tulin ringist maha ja hakkasin kiirustades koju ruttama...raudtee äärne tee on ääristatud tänavalaternatega, kõik nagu linnas, valge ja tuttavalt turvaline...nii ma siis kõndisin omaette mõtteid mõlgutades...

Plaanisin just Maskeraadi, kujutasin Xellut ja Maagi ette loopimas üksteist patjadega ja karjumas üle maja nii, et Aweron haarab kahe käega peast ja Hulkur vaid muigab selle kõige peale, samas kui Crata saabudes tekib vaikus...et siis "sõda" täie hooga jätkuda saaks...

Aga siis...jõudes väikesele kõrvalteele...ma ärkasin...oli täielik vaikus ja pimedus, kell näitamas veidi üle kaheksa...aga taevas...taevas olid tähed...
TÄHED...siravad, kirkad ja imelised...linnas tähti ei näe...
Ma pole nii ammu vaadanud tähti...
Põhjanael..Suur Vanker...Väike Vanker...ja minu üle Linnutee...kui jumalikult lihtne ja taevalikult ilus...ei olnud vaja midagi enamat, et ma unustaksin, kui tühine on inimene ja ta elu...
Jumalik vaatepilt...ja ma unustasin, et kodus ootavad lahendamata probleemid, et linnas on üks segamine korter, jamad tööjuures, keerulised suhted...kõik oli äkki nii tühine..olime vaid mina ja tähed....

Rohkemat ei ole vaja...TÄHED...
Tähtede taga...seal, kus sünnivad unistused...seal on mu hingele paik...
Ma olen teel...ma jõuan sinna...
Aeg teab millal...