Aus ülestunnistus ja avalikustamine...

siia tulevad nüüd ühte kokku viimased postitused...mida ma pole ühel või teisel põhjusel avaldanud...või olen kogemata vajutanud Publish nupu asemal Save.

Uned ja ilmad
Kõndisin mööda uniseid Tallinna tänavaid...kell oli üle südaöö ja väga vähestest akendest kumas valgust, oli hilissügis, puud seisid tuulevaikuses ja oli nii veidralt vaikne ja tuuletu...taevas oli täis madalaid pilvi, nagu tahaks taevas alla vajuda ja suruda kõik enda raskuse alla...
Märkamatult jõudsin Kadrioru kanti, läksin mööda vanast majast, see peibutas, sest sealt kumas küünalde valgust, mitte elektrilampide sära...Raskete sametkardinate vahelt...kutsuvalt
Uks oli poikvel ja ma lihtsalt astusin sisse...vaikus ja tühjus...jalutasin edasi...mööda ruume...
Jõudsin kuhugi saali...valged liiliad, pikad valged küünlad, hõbedastes lühtrites, suur valge tiibklaver, millel vaasis on üks sügav punane roos...valge baldahiiniga voodi...mille eesriided on ette tõmmatud...tahan teada, kes seal on...kuid äkki on kuulda libisevadi samme...nagu keegi poolhõljudes jõuaks sinna, mingi külm hirm haaras mu südant ja peitsin, end uksekardinate varju...
See on paar...naine ja mees.
Naine on ilus...tema näojooned on tuttavad ja ma tunnen ta kohe ära, ta kleit on vanaaegne ja purpurpunase ja musta kombinatsioon...kleit paistab olevat uhiuus...ja kaelas säravad tal rubiinid... juuksed stiilsesse soengusse seatud...näha on kohe, et tema on siinse paiga kuninganna ja perenaine.
Mees on pigem külaline...ta kannav stiilset musta kuube ja purpurset särki, ta nahk on valge...ja juuksed loorivad pärjana, ümber ta näo...näol on rahulik ja suursugune ilme...
Naine libiseb ta käevangust lahti ja keerleb saali keskele...ta on õnnelik, ta särab ja tühjas saalis kajab ta naer seintelt vastu...
Mees läheb klaveri juurde, tõstab pikad peenikesed sõrmed klahvidele ja saali täidavad helid, naine seisatab...ja hakkab laulma...algul tasa, kuid siis end kogudes ühe jõulisemalt, valjemalt...ja ta ei seisa enam keset saali, ta hõljub...üle saali, sinna kus on voodi....

Eesriideid jõuliselt laiali rebides, haarab ta käte vahele, mingi kogu...noormehe...kes näib sügavalt magavat, valge särk, ja must liibuv käisteta jakk, pikad mustad püksid... poiss näib üsna nooruke...nagu elutu nukuga tantsib naine temaga üle saali keskele...üha kiiremini ja kiiremini keereldes ja kuni ta laul...muutub kriiskavaks karjeks....
Ei...see ei ole naise karjatus...see on see noormees...naise laul on vaikinud....ja tema teravad hambad on surutud noormehe kaela...vaikus...keegi ei karju enam...keha naise käte vahel on lõtvunud...ja on näha, kuidas ta lumivalge särk määrdub verega...aplalt imeb naine, tõstab siis pea üles ja viipab lähemale ka mehe klaveri tagant...
/see ei saa niimoodi olla...taban end mõttelt ja ärkan selle peale üles...kolistan pisut mööda korterit ringi ja üritan uuesti magama jääda, lubades endale, et ei vaata enam mitte ühtegi sellist verist unenägu.../

Kirjutatud: 26,okt, kell 22.49