Mõni sõna nädalavahetusest...

Kokkuvõões võiks öelda, et elasin selle üle.
Suutsin end kontrollida ja suutsin olla üle kõigist raskustest, rasketel hetkedel piisas, kui silmapiirile ilmutada mõni armas tegelene, kes naeratas....ja ma tundsin, et ma jõuan veel...

Ma olen veidrik...kui mu ümber on inimesed, tunnen ma end sellegi poolest üksikuna...ka üksinda üksikuna ja koos teistega...veider...

Talvelaager oli tore. Huvitav kogemus ja selle saamine ka.
Asjaolude kokkulangemine ei meeldi mulle sugugi, aga õnneks olid olemas püsti hoidvad faktorid ja isiklik saatjaskond...mis muideks...sünnitas mu ajus veidraid mõtteid...Maskeraadi tarvis...aga selleni ma enne suve lõppu ei jõua...

Magasin kella ringi ja nüüd olen ööloomastunud :S Aga see ei ole üldse hea...

Tahan kedagi, kes võtak mu ümbert kinni ja ütleks mulle, et ta armastab mind kõigest hoolimata, minu vigadega ja ülihoolitsusega, minu paanikaga ja kaosega mille ma suudan tekitada.
Täna mul ei ole jõudu, täna olen ma pisike ja tahan, et keegi mind hoiaks ja kaitseks - mind minu enese eest...
Segane värk...