Nobody ever seems to remember - live is a game, we play!

Vaiki kui võid....
Aga sa ei suuda, sa jahud vahetpidamata sellest, mida ma kuulda ei taha...
kes ma peaksin olema
millest ma peaksin mõtlema
mida ma peaksin suutma
mida ma peaksin oskama
mida ma peaksin tegema
JA MILLEGA TEGELEMISE MA PEAKSIN LÕPETAMA!

Aitab, ma tean ise paremini!
MINA ISE!!!

Tean suudan ja olen nii nagu mina seda tahan.
* * * *
Kättemaksuks ma "tapsin" tegelase oma mängul...ma sain alles täna aru, mida ma sellega tegin...
Aweronil on õigus, ei tohi tappa tegelasi isegi ku selleks on mõjuv põhjus ja sa tahad seda teha.
See on valus, nagu tapaksid seda inimest päriselt, osa temast...
Mis siis kui see tegevus mõjutab inimest päriselt? Seda osa temast...võibolla minu uskumine muinasjuttudesse, imedesse ja asjade korraldamisse sellel tasandil on ebaprofessionaalne mängujuhi suhtumine.
Aga ma pole ju kunagi väitnud, et ma olen proff...nagu..../ei hakka nimeseid nimetama, aga..../
Igal asjal on minu jaoks põhjus...vägagi oluline ja lihtne põhjus....AGA kas väita seda mängijatele?

Kas sellega mitte ei riku ma ära seda tegevusliini? Ja ei muuda seda kogu üritust veiderduseks....
Aga larp ongi ju vaid mäng...

Mängime, mängu, mis on nagu elu
mängime mängu, mis on nagu mäng
mängime selleks, et elada elu
mängime selleks, et elu on mäng....

Kahtlused & Kõhlused - aga, mul ei ole muud enda õigustuseks ju öelda, ma olen looja...nende tegelaste looja...ja teie neis "hingajad" - pärast "loomist" lähevad tegelased "hingamisele" nad saavad nendeks, kelleks loovad nad mängijad, mul ei ole siin rohkem sõnaõigust, ma saan vaid vaadata ja nutta/naerda ja piinelda, kui asjad ei lähe nii nagu mina seda mõelnud olen...
Mäng ei saagi nii minna kui mängijad pole just mõtete lugejad...
Mäng peab olema vaba...piiranguteta....loov...rajav...kaasakiskuv....

Pea-asi on siis see, et keegi haiget ei saaks...
Aga haiget saamisega on ka see asi, et selleks, et haiget saada, tuleb kõigepealt "lasta endale haiget teha" ja kui mängija vaikib...kas siis on mängujuht süüdi, et ta teadmatusest on teinud vea, sest ta ei tunne isiklikult oma mängijat nii hästi? Teinud vähese taustauuringu ja viletsa "kodutöö" ja on teadmata, "kes kellega käib" ja millal ja miks tülli on läinud?

Täna ma lõin "mõrtsuka" - inimese, kes ihkas tappa...kes tundis end vaid siis õnnelikuna, kui tal oli veri silme ees...kas ma olen siis mõrtsukas? Olen ma siis tapja? Mida ma tean tapmisest? Vaid raamatuteooria ja kirjandus...ja siis mida see muudab? Kas ma kirjutasin sinna oma aladeadvusliku kalduvuse ja soovi?
Ei, pigem ma püüdsin luua tegelast, keda oleks endal huvitav mängida....tunda endas tegelast, tunda, et sa oledki see tegelane.
Ja mitte üksi riietuses ja ümbruses...vaid ka tunda lõhna nagu tema, kombata nagu tema, vaadata läbi tema silmade, kuulda läbi tema kõrvade, rääkida läbi tema suu...ja hingata tundes tema südametukseid, mis ohvri lähenedes hakkaksid kiiremini põksuma?
Tunda külma higi laubale tõusvat, kui ta möödub nii lähedalt, või kustuvad tuled, sest on keegi kes teab tõde, tõde sinu kohta....

Ma ei ole vist terve mõistuse juures...
Aga see pole enam üldsegi tähtis, usu mind!