....

...ta vaatas aknast välja, kus vihm piitsutas õunapuude lehti ja loopides alla küpseid õunu.
Aia lõppu ta ei näinudki, liiga tihe oli vihm.
Liiga hall ja sombune taevas....
Tuul peksis oksaga vastu akent, aga noor mees ei märganduki seda, ta oli liiga sügaval oma mõtetes...

Tema silmis oli kevad....ja õhulise heleda kleidiga tüdruk kõndimas õitsvate õunapuude all, hoidmas kätt hellalt kõhul ja ta ise kiirustamas oma jakiga tema poole, katmaks ta õblukesi õlgu jaheda tuule eest...ja teda siis kättpidi verandapoole talutamas... Tema naeratus, tema hääl kajamas kõrvus....ja tema sammud trepil....

Loojuv päike pani nende põsed õhetama, või oli see tuul...või ootus ja armastus...

Aga Annabel oli läinud....nii, nagu olid läinud ka ema ja õde...ehk oleks parem, kui isagi oleks läinud, sest see mida ta teeb ei ole lihtsalt normaalne...abielluda kuus kuud peale ema surma, selle neiukesega....kes on 18....
Daniel Mark vaatas veel korra kaugusesse ja keeras siis ringi jäädes kõrvuti tuppa sisenenud naisega.

Carolyn: "Sa jälle nukrutsed....ma olen su jaoks alati olemas ja koos kasvatame suureks nii Daniela Maria, kui ka Helini ja Taneli...."
Daniel Mark:"Jah, Carolyn..."
Tüdruk oleks võinud paegu öelda ükskõik mida...ta oleks ikkagi jah öelnud...liiga lähedal oli talle tema maailm...ja liiga kauge reaalsus.

Carolyn oli ilmunud ise ühel õhtul ja jäänudki tema juurde...koos tumeda tüdrukukesega, kes pidavat olema samuti tema laps...aga vahet ei ole...las ta siis olla...ju on nii siis kõigile kõige parem...

* * * * *

mmm...puhas uus paber, lõhnab veel poe järele....uus must tintenpen, valge watmanpaber kirtesldustega....ja joonistega....milline kaif, istuda vihmasel õhtul ja luua inimesi ja suhteid, kogu elu on mäng...
Kui tõmmata täna siia piir ja vaadata hommikul, siis on mäng juba üle piiri tunginud ka teie ellu, head mängukaaslased...