...hullumeelsus...

Põen...pisut...
Head inimesed tõukasid mu sellele teele, eks ma siis vaatan, mis edasi saama hakkab.
Homme on töövestluse viimane voor - nõutakse kindlat vastust, jaa või ei.

Aga mul on ükskõik...hetkel küll...
Nii meeletult nädalavahetust pole kaua olnud...reedel maale...
laupäev tagasi linna...ma olin nii kahtlev, ehk oleksin pidanud koju jääma.

Aga mul on sõbrad! Sõbrad versus vanemad&kodu - suutsin saada mõlemad ja kumbki pool ei saanud kannatada...ehkki oli nii kahju vara lahkuda, jõudsin viimasele rongile ja tagasi maale...

Kõige nõrgem olen ma siis kui ma ei saa midagi teha...emal oli öösel jälle nii halb...abitus, jõuetus ja hirm. Ma ju tean, et ma ei saa midagi teha ja see ajab mu hulluks.
Kaua ma seisan püsti....tahtejõust, kaua ma ei vannu elule alla...
Ma ei tea...

Linnas ma vahel kukun, iseenesest tänaval...pärast tööd koju minnes....kukun põlvili ja nüüd on mõlemad põlved katki juba...ma püüan sellele mitte mõelda...ma olen lihtsalt väsinud...ületöötanud...see läheb ju üle...
Läheb ju....

Õnnelikud on inimesed, kes ei ole üksi....
Minul on kõik - sõbrad, kodused...olen ma siis õnnelik...ei, ma olen nii üksi...