Uneliivakella kaja....

On unetu öö....
Apolyptica mängib...ja ma ei suuda uinuda...
Elu ristee mu ees tahab, et ma teeksin valiku...
Aga edasi? Kuhu?

Hirm enda ees on kõige hirmsam asi maailmas...
Ma kardan, kardan ennast...

Vahel ehk on õigem jätta siin kõik ja minna tagasi maale...
Puhata...natukenegi....

Minna midagi mõtlemata, unustades kõik ja lihtsalt olla....ise olla endaga, üks viiv...
Tundub, et lähenen hullumisele....juhtub....