Siis kui...

Sa arvad et enam hullemaks minna ei saagi, siis avastad lõpuks ikka et tegelikult saab ikka küll...
Viimased nädalad on olnud..noh, ütleme keerulised...
Haige olemine, ema haiglas olemine ja siis kui ma juba lootsin, et kõik on möödas, läbi paremuse poole liikumas, siis võeti minult mu viimane toetuspunkt...

Jah, ma olen kiindunud Maskeraadi...sellesse, mille te olete sellest teinud ja see on mulle tähtis, nagu hingamine, nagu armastamine, nagu uskumine...
Ei ta pole täiuslik...ta pole isegi hea mitte...aga ta on minu oma mäng ja emad armastavad ikka oma võsukesi...

On asju, mis on kindlad olnud alati, mis ka ei juhtuks...
Kõik siin maailmas on nii üürike, kuid ma ei suutnud uskuda, et midagi sellist võiks juhtuda...

Mille, ma siis nüüd avan õhtul, kui ma tulen töölt koju,
kui ma olen tujust ära...või ülemäära väsinud...
kui ma olen nukker...või kui minus keeb viha...
Mille? Kui Maskeraadi ei ole enam...ei ole seda naeratavat Danieli pilti...ei ole säravat kunigapaari....ei ole Isand Liivoja...Sarahit...midagi ei ole..."Amore Mio"´t, pruutpaari...sädelevat kostüümidraamat...
Vaid need kaks, mille endale arvutisse olin salvestanud...Dragonis ei ole enam mitte ühtegi Maskeraadi pilti...need on läinud kõige kaduva teed ja see teeb haiget!
Kuidas ma saan nüüd...
Elada läbi neid emotsioone, neid hetki...taas...sellest ma elasin ja hingasin viimasel ajal...
Ja nüüd on nad kadunud igavikku...ja mitte keegi ei saa seda muuta...
Isegi mitte too, keda selles maailmas "jumalaks" kutsutakse...
Maailm ei ole mitte ebaõiglane, maailm on täna lihtsalt vastik!

Ei tule maskeraadi....mitte niipea, mitte sellel kevadel....