...hullumeelsus...

Põen...pisut...
Head inimesed tõukasid mu sellele teele, eks ma siis vaatan, mis edasi saama hakkab.
Homme on töövestluse viimane voor - nõutakse kindlat vastust, jaa või ei.

Aga mul on ükskõik...hetkel küll...
Nii meeletult nädalavahetust pole kaua olnud...reedel maale...
laupäev tagasi linna...ma olin nii kahtlev, ehk oleksin pidanud koju jääma.

Aga mul on sõbrad! Sõbrad versus vanemad&kodu - suutsin saada mõlemad ja kumbki pool ei saanud kannatada...ehkki oli nii kahju vara lahkuda, jõudsin viimasele rongile ja tagasi maale...

Kõige nõrgem olen ma siis kui ma ei saa midagi teha...emal oli öösel jälle nii halb...abitus, jõuetus ja hirm. Ma ju tean, et ma ei saa midagi teha ja see ajab mu hulluks.
Kaua ma seisan püsti....tahtejõust, kaua ma ei vannu elule alla...
Ma ei tea...

Linnas ma vahel kukun, iseenesest tänaval...pärast tööd koju minnes....kukun põlvili ja nüüd on mõlemad põlved katki juba...ma püüan sellele mitte mõelda...ma olen lihtsalt väsinud...ületöötanud...see läheb ju üle...
Läheb ju....

Õnnelikud on inimesed, kes ei ole üksi....
Minul on kõik - sõbrad, kodused...olen ma siis õnnelik...ei, ma olen nii üksi...

...hea, et SA olemas oled...

Aitähh, et on olemas hea inimene...kes ütles mulle hea sõna.
Täna on ehk ka öö kergem ja käsi ei valuta nii väga...

Ma tänan, et on olemas inimesed mu ümber,
Nii hea on seda teada...

Olen tagasi oma "oravrattas" rütmis:
hommik-tõusen-töö-kodu-arvuti(kui on jõudu) -voodi-öö(unetuna lakke vahtimine)
hommik-tõusen-töö-kodu-arvuti/asjatoimetused-voodi(valuvaigistid)-öö uni(õudusunenäod)
hommik, mis liiga ruttu saabub...

Vahel on nii vähe vaja....nii vähe...

Uneliivakella kaja....

On unetu öö....
Apolyptica mängib...ja ma ei suuda uinuda...
Elu ristee mu ees tahab, et ma teeksin valiku...
Aga edasi? Kuhu?

Hirm enda ees on kõige hirmsam asi maailmas...
Ma kardan, kardan ennast...

Vahel ehk on õigem jätta siin kõik ja minna tagasi maale...
Puhata...natukenegi....

Minna midagi mõtlemata, unustades kõik ja lihtsalt olla....ise olla endaga, üks viiv...
Tundub, et lähenen hullumisele....juhtub....

Unenägude vaatamine kahjustab vaimset tervist....

Oli hiline pärastlõuna, jalutasin Tartus, isegi elasin seal, sest olin teel koju et teha hakk-kebabe.
Möödusin kõrgete vana-aegsete akandega maja juurest, kus oli mingi kool...sest nägin aknast kõik noormehed ruumis kirjutasid kontrolltööd - jalad aknalaual istus seal String ja vaatas kuhugi kaugustesse...

Jõudsin temaga kohakuti, ta avas akna ja ulatas mulle 10 viilu röstsaia, et pane kebabi sisse, saad pehmemad ja et ma olevat nagunii unustanud saia osta. Tänasin teda ja tahtsime veel mõnd sõna vahetada, kui tuli mingi õpetaja ja ta kaasa tiris, nägin kuidas ta enda ees Stringi kuhugi kõrvaluksest sisse lükkas...klassiruumis kummardasid kõik sügavamale oma tööde kohale ja ma sammusin tasa edasi...arusaamata mis toimus...Aga ma tahtsin teada, mis juhtus Stringiga....

Seepärast läksin ma sinna sisse...käes see 10 viilu röstsaia...ühe andsin näljasele valvuritädile, kes seda urisedes mugima hakkas....

Kõndisin piki koolikoridore, nagu ikka suurtes õppeasutustes on... edasi läksid koridorid kitsamateks....nagu vanades lossides, äkki seisin kuskil kardinate varjus, kui minu kõrvalt üks uks raginaga lahti läks....

Sealt vajus välja Die jah...just vajus pika tõmmu mehe embuses, mehe ülakeha oli paljas, täis tatoosid, mis kõik kujutasid erinevaid alasti naisi...Die kandis Fy punamusta kostüümi ainult, et vaevu põlvini kleidiosa ja võrksukki megakõrgete kontsadega kingi, pikkades õlgadele langevates juustes tumepunast roos ja huuled verekarva huulepulgaga võõbatud....

Iga tema suudlus jättis mehe kehale verise jälje....ma hoidsin hinge kinni ja ootasin kuni nad minu peidupaigast mööda jalutasid....astusin edasi, piki koridore...vaadates sisse ustest ja lootes leida tuba, kuhu see "õppejõud" oli viinud Stringi....

Mulle tuli vastu Xelyn, üleni valgesse riietatud, noviitsi rüüs, käes Jehhoovatunnistajate materjalid "kleepus" minu külge ja hakkas mind veenma selles, et Jumal on olemas ja et jumal on Jehhoova ja et ma peaksin end kindlasti ristida laskma ja hullu kurja eest eemale hoidma ja üldse hakkama ka jumalalapseks nagu tema....

Kõndisin ees, et ta minust maha jääks ja loobuks, aga ta ei andnud alla ja püsis tihedalt mu kannul...äkki ta jäi tardunult seisma ja vaatas ainiti ühte kohta....ja pages siis kabuhirmus tagasi tuldud teed...vaatasin ka sinna....

Mingis saalis pidasid inimesed palvust...ringis ümber altari, mis oli kaetud musta riidega ja millele oli asetatud mingi karikas...inimesed harilikes riietes võtsid kätest kinni ja hakkasid laulma: hull kuri...hull kuri...monotoonselt ja poolsosinal..järjest valjensid nende hüüded...kuni lõpuks kõlas niiselgesti mu kõrvu:"Hulkur!"....ja siis too ilmuski...

"no mida kuradit teil jälle vaja on?" olid ta esimesed sõnad....kohe ülatati talle karikas...mille too ülbelt vastu võttis ja maitses:" Mmmm...mõdu!" teatas ta siis armulikult ja küsis mida nood tahavad....saades vastuseks mingi pika lehe, kus olid kirjas midagi...vaatas ta seda muigega ja nentis:No..ma võin ju seda teha...kui ma viitsin...või kui mul parasjagu igav on...

Mina vaatasin seda uksepealt ja miskipärast mõtlesin, et Hulkur on ikka juba ülbeks kätte läinud...nüüd teeb juba larpi, kus ta ise on Jumal...

Jõudsin just mõelda, et nüüd on puudu veel vaid Aweron, kui too ilmuski eemal nähtavale, seistes üksi äkki keset koridori ja andes lippudega morset edasi...huvitav kellele? pöördusin vaatama oma seljataha..kui tagasi vaatasin oli too kadunud...

olin enda arvates jõudnud kohale, kus oli klassiruum....vaatasin sisse oligi....klassis istusid noormehed...sirgetes ridades pingid, keegi ei tõstnud pilku paberilt, vaid hetkeks tekkis vaikus ja siis kirjutasid nad edasi. Läksin sinna suunas, kuhu olin näinud minevat Stringi koos õpetajaga. Avasin ukse...väike kamber....aken uks, puust kirjutuslaud ja pehme tool, seinakapp...ja seal oli String, keset tuba, põlvili hernestel...

Ma ei saanud aru...astusin ligi ja küsisin, et mida ta ometi teeb....mille eest? Miks?
String vaatas mind ja vaatas siis tooli poole, mis seljaga meie poole seisis....See keeras aeglaselt ringi ja seal olin mina ise....

Vaatsin ise endaga tõtt...ja ärkasin üles....ma ei ole üldse tore....ma olen ise endaga liiga kuri...mis siis veel teistele...


Mida see siis nüüd tähendas? Tont seda teab.....

....

...ta vaatas aknast välja, kus vihm piitsutas õunapuude lehti ja loopides alla küpseid õunu.
Aia lõppu ta ei näinudki, liiga tihe oli vihm.
Liiga hall ja sombune taevas....
Tuul peksis oksaga vastu akent, aga noor mees ei märganduki seda, ta oli liiga sügaval oma mõtetes...

Tema silmis oli kevad....ja õhulise heleda kleidiga tüdruk kõndimas õitsvate õunapuude all, hoidmas kätt hellalt kõhul ja ta ise kiirustamas oma jakiga tema poole, katmaks ta õblukesi õlgu jaheda tuule eest...ja teda siis kättpidi verandapoole talutamas... Tema naeratus, tema hääl kajamas kõrvus....ja tema sammud trepil....

Loojuv päike pani nende põsed õhetama, või oli see tuul...või ootus ja armastus...

Aga Annabel oli läinud....nii, nagu olid läinud ka ema ja õde...ehk oleks parem, kui isagi oleks läinud, sest see mida ta teeb ei ole lihtsalt normaalne...abielluda kuus kuud peale ema surma, selle neiukesega....kes on 18....
Daniel Mark vaatas veel korra kaugusesse ja keeras siis ringi jäädes kõrvuti tuppa sisenenud naisega.

Carolyn: "Sa jälle nukrutsed....ma olen su jaoks alati olemas ja koos kasvatame suureks nii Daniela Maria, kui ka Helini ja Taneli...."
Daniel Mark:"Jah, Carolyn..."
Tüdruk oleks võinud paegu öelda ükskõik mida...ta oleks ikkagi jah öelnud...liiga lähedal oli talle tema maailm...ja liiga kauge reaalsus.

Carolyn oli ilmunud ise ühel õhtul ja jäänudki tema juurde...koos tumeda tüdrukukesega, kes pidavat olema samuti tema laps...aga vahet ei ole...las ta siis olla...ju on nii siis kõigile kõige parem...

* * * * *

mmm...puhas uus paber, lõhnab veel poe järele....uus must tintenpen, valge watmanpaber kirtesldustega....ja joonistega....milline kaif, istuda vihmasel õhtul ja luua inimesi ja suhteid, kogu elu on mäng...
Kui tõmmata täna siia piir ja vaadata hommikul, siis on mäng juba üle piiri tunginud ka teie ellu, head mängukaaslased...

ei head ega halba....

ma ei taha kirjutada....
ma ei taha olla...
ma tahan koju....

Mida ma ka ei teeks, kõik see on vale...kogu elu on vale....
Me valetame, isegi iseendale ja siis usume seda ise...

Lugesin oma tava-blogirinigi....

Nõustun Aweroniga....nii tahaks LARPi, see on nagu sain alles hamba verele ja juba sai läbi...
Rongilarp...oi...hea oli...nii hea...
Ja nüüd tahaks veel....peaks hakkama Trexxxi piinama...ja Frugot....ja Bya´t....
Priiuse Hind 3 - kõlab ahvatlevalt, vaja vaid tegelase tegemised ülse kirjutada....ehk seekord ka Crata saab tulla....mmm...plaanid vaja ju ometi ellu viia (A)

On kevad...ja ma tahan jalutada...ja õues olla...
Ja midagi tarka teha...
Eks ma siis võtan paberi ja pliiatsi ja kirjutan mängu õues...:P

PS: Prioriteet nr 1 on Stu punanane unistus :)

Väikevenna 29

"Sellega ei saa ju mängida!" teatas Eveli oma vanematele, täpselt 29.aastat tagasi, kui ta oli vaadanud vanemate voodipeal lebavat väikest pampu, mis pidi olema nüüdsest tema vend, kellega ema jutu järgi sai mängida ja kes teda väga armastab juba....

Täna on minu venna 29.sünnipäev, aga teda ei ole kodus....teda ei olnud eile ja üleeile ka. Ta on Hiiumaal.
Eksole ja see teeb nukraks, sest sellepärast ei saanud ma olla koos oma armsate inimestega.

Eile oli üks kiiremaid päevi minu elus.
Kodu äratus 5.05
Rong linna 6.20-7.2o
Töö 7.30-18.30
Rong 19.10-20.25
Pood 20.35-20.45
Auto koju 20.45-21.25
Õhtu 21.50-22.32
aitasin ema....pärast seda ei mäleta ma enam midagi....
nii mängis öö läbi teler, arvuti ja põles tuli....koer puges kaissu...

Ma olen kummalises tujus....kogu aeg....

Irrmus SUUR masendUSS....

Ei teagi kust ta tuli....
Õigemini, tean küll...siis kui venna teatas,
et ta oma sünnat läheb pidama Hiiumaale...
Mis tähendab minu jaoks kindlat EI´d
ja mitte mingit lootusekübekestki saada
ühele armsale üritusele, mis 7.aprill aset leiab...

Noo jah...eks siis kunagi hiljem...aga kunagi hiljem tuleb ju kunagi hiljem ja mitte praegu...mitte nüüd ja mitte kohe...
Sellega, aga on kurb leppida....väga kurb...

Aru ma ei või saada, miks ma olen nii rumal...ja ei või mõelda loogiliselt....järelikult on mul VAJA tekitada endale load ja mu probleemidele on olemas lahendus...lihtne, kas pole?

Eks ma siis masendun vaikselt edasi...on mingi kummaline isu teha larpi...ehk on aeg alustada, maskeraadi viimase osaga...ei tea...ehk siiski, kraamida asjad uuesti välja ja laotada toapõrandale laiali ja leiutada veidrusi....

Saada natuke eraelu.....on seda palju tahetud, võibolla tõesti...

Aiaaaaaaaaa!

HULL LARPi POHMAKAS ON!
/tõsiselt kohe ja see on hirmus!!!/
(Hirmus on ka grimmi ja juukselaki
eemaldamine peavalu ajal - õigemini selle osa
eemaldamine, mis esimese pesuga maha
ei tulnud eile õhtul.)

Ja oh...suutsin tõmbetuulest rongis endale midagi hankida...
Loodan, et asi ei muutu kriitiliseks ja piirdub kerge külmetusega,
sest mul on nädalavahetusel natuke tegemist...
Aga mul ei ole häält, kurgus on siil või kass...ei teagi täpselt ja ninas on mahlakask ennast sisse seadnud, lisame veel grimmist kergelt punased silmad ja peavalu, mis tabelettidest hoolimata visalt tagasi tuleb...

/Ja ma olen idioot, et ma suutsin selle õige päeva valesse kohta paigutada
ja mu hea ja ilus plaan läks KÕIK vett vedama, kuid mis valesti see uuesti!
ja ma arvan, et ma juba tean, KUIDAS seda teha....(6)/

Liiliad on müürililled ja ei kannata tõmbetuult!
/mustlaste vanasõna/

JA MUL EI OLE ÜLDSE NALJATUJU!! :'(