Invasioon!
Pagana hea oli! Kohe päris ausalt, üle ootuste hea!
Kui ma Z blogist seda lugedes kohe läbi neti ostsin piletid oli neid veel tervelt 7 järel.
Vaatama läksin ju eelkõige Laurit :P – polnud teda ju näinud päris teatris, ainult larpil ja see ei ole ju see...Aga minu üllatuseks, hoolimata piletihinna väiksusest...
Jah, just...see etendus oli raudselt väärt 100kr piletit.
Ja Z-l ja Lauril ei ole õigus, et tegu on amatöörteatriga ja ei saa rohkem küsida, selle eest seal oleks saanud, sest see oli minu jaoks piisavalt kõrgel tasemel.
See oli emotsionaalselt hea...vahel olles päris teatris, suudad end tabada mõttelt, et see on kuidagi võlts...ülemängitult, inimesed on rollis, aga sa ei usu neid, sest filigraanselt on paigas iga liigutus, iga pööre, häälekõrgus...nad on profid...
Neile on see elukutse ja leib...aga nendele noortele seal, oli see rõõm ja eneseväljendus...
Selles etenduses oli väga nappide vahenditega etendatud elulisemalt ja välja toodud see, mida ma teatris armastan...nad olid noored, nad olid vabad ja vahetud, siira eneseväljendusliku entusiasmiga – nad mängisid...lihtsalt vabalt ja kulgevalt...pagan, nii hea diktsioon...nii hea liikuvus ja lavatunnetus...
Stseenide lihtsus, ei mingit erilist toetavat lavakujundust, et mingit tehnilist tuge...kolm puust ja üks pleksiklaasist kuupi...ja valgete särkidega inimesed...kui lihtne ei olnud vaja enamat, selleks et mängida...ja mängurõõm...nad särasid...rollides olles tõeselt võetavad...
Tavaliselt kui öeldakse amatöörteater, mõeldakse kodukootud, põlve otsas tehtud etendust, makimuusika ja kaltsuka kostüümid...dekoratsioonid ja klubilava...SEE etendus ei olnud seda!!!!Mulle meeldis algus...kujundid...lihtsus...
Püüdsin süveneda, kuna alguse järgi tundus, et tükk tuleb raske ja metafooriline, valged maskid Lauri ja tema partneri peas, idamaised kostüümid ja aeglustatud liikumine, ruum ajas hakkas nihkuma ja viima vaatajat idamaalise maailmavaatega kultuurile lähedale, aga see on meile nii võõras ja paraku, hirmu ja õõvastust tekitav.
Mind segasid algul kohutavalt, kaks kuju, kes lava ees istusid, punased nokatsid peas ja olid vist mingid...abitöölised, või lihtsalt kellegi semud...nende sosin ja aasimine oli vastik...ja mu meel oli tige...jah, just, sest tundus nagu oleks teised teinud tööd, etendanud...mänginud ihust ja hingest...seda enam, et selleks ajaks olin tundnud selles mängivas noormehes lõpuks ära ka Lauri...ja nemad, nemad, kes nad pidid olema nende noorte sõbrad, ei mõistnud olla vait ja austada seda, nagu nad ei mõistaks, kui palju nõuab see tööd, vaeva ja kui palju on vaja selleks pingutada...et olla laval...olla näitleja...
Juhul, kui ma oleksin istunud lähemal, siis ma oleksin tõenäoliselt nende peale ka „sisisenud“, valides selleks, mitte just eriti viisakaid sõnu, mida ma tavaliselt kasutaksin, vaid...noh...vajadusel suudan ma ka olla solvavalt salvav.
Kui tüdruk kes Lauriga koos oli plahvatas...hmm...sel hetkel oli mul kahju temast...kuid kui Lauri suutis rahulikuks jäädes neile ainult peale põrutada, siis tundus asi...kahtlane...etenduse osa, oligi nii...
Elavaloomulised kutid võtsid lava üle...mingiks hetkeks oli isegi natuke kahju, sest olin end selleks ajaks juba jõudnud häälestada sellele lainele, et tuleb jälgida iga sõna ja märki, mis antakse lavalt, et suudaks etenduse tempoga kaasa minna, et tegu on metafoorilise ja tõsisema tükiga kui lubas kava.
Kavaleht oli LAHE!!! Kes tuli sellele mõttele? Igatahes polnud ma midagi sellist kohanud ja see oli üllatav ja mõnus...
Selles etenduses on asju, mis mõjuvad vahetult ja panevad muigama, samas – on sellel olemas ka teine tasand, mis karjub sulle puhast tõde, läbi lillede, oma valikuks jääb, kas see vastu võtta, või jätta märkamata.
Etenduses on suhteliselt palju ebatsensuurseid sõnu...imelikul kombel, ei häiri need...vaid on kujundid...tabasin end sellelt mõttelt, kui vaatasin seda neidu, kes mängus oli ukse taha jäänud, tal oli nii raske veenvalt esitada neid sõnu...see oli vist ainuke koht kus mäng tundus ebalev...või oli ka see taotluslik...mitu kaskaadi sõnu...mis minul ei tuleks avalikult üle huulte...
Samas...ühiskonnas...kui tõmmata nüüd paralleel...jah, kui paljud õrnema soo esindajad seda enda kohta kasutavad...teistele karjuvad... kirjutavad...
Siin laval...nõudis see temalt eneseületamist, teiste ees...mul oli seda kuulata imelik tunne...aga see ei häirinud, sellesse etendusse see sobis ja ei muutnud seda kuidagi vulgaarseks.
Noormees, kes mängis teisest rahvusest õunakorjajast poissi, kes ei juhuse tahtel oli sattunud sellisesse kummalisse olukorda, ma arvasin, et ta on vene poiss, kes kaasatud truppi...aga ei...milline mäng ja puhas eesti keel, millele ta üle läks...pagan, kui hea, ma uskusin...siiralt uskusin ja kirjutasin veel mõttes ühe plussi T-teatrile, kellel ei ole vahet, mis keeles räägib näitleja...kui ta tahab olla üks nende hulgast, siis võetakse ta avasüli vastu.
"Giid" oli särav...arvasin, et see on ta loomus...aga pärast oli ta nii vaikne ja tasane, kui teda nägin...tavaliselt kui on amatöörnäitemäng, siis valitakse karakterid rollidesse lähedasemad...et oleks lihtsam töödelda materjali, aga siin andis see pigem asjale plussi juurde...
Oh, kui head larparid neist saaks.... (A)
Eriti, sellest poisist, kes oli nagu vihjamisi gei...teema muidugi liigagi leierdatud..aga samas, sellesse etendusse nüansiliselt mõnus...käteasend, mõni üksik žest...ja olemas...ei midagi liigset, mis hakkaks vastu...seda ei olnud...ei eksponeeritud, et „MA OLEN“ lihtne ja eluline...selline, nagu tänaval võib sulle vastu tulla, nii nagu elus on...Tegelikult, minu jaoks pole iial olnud oluline inimese seksuaalne orientatsioon, pigem häirib mind see, et inimestel ei lasta olla need, kes nad on.
Veel meeldis mulle Marko...poiss, kes etendas minit türklast ja tüdruk, kellel oli lõpumonoloog...tegelikult ei olegi niimoodi hea öelda, sest igaüks neist eraldi oli vaadatav ja neil oli see, mis teeb lavastusest lavastuse – ideaalne kokkumäng ja emotsioon...vahetu, siiras ja pisut lapselik mängurõõm.
Oh jahh...tuli jälle tahtmine teatrit teha...omada oma pisikest laste näiteringi ja mängida...etüüde teha, häält koolitada...sest jah...Laurit kuulata on nii hea, sest see hääl, lavalt tuleb oma selguse ja korrektsusega kaasa ellu...tahestahtmata.
Soovitan ära vaadata, veel on võimalud, 12 ja 14.dets, Teatrilaboris!
Z peaks ka laval ära nägema...ega ikka ei kujuta ette, kuidas tema neis osi mängiks...igatahes oli temast nii armas olla minuga kuni Crata jõudis...
Ma igatsen inimesi...ma tahan olla nende lähedal, kasvõi korraks...sest siis ma usun, et nad on päriselt olemas...nii päris päriselt...ja mitte mängult.
Ja ma ei häbene tunnistada, et olen ikka veel emotsiooni mõju all...alates neljapäevast...tahaks...tahaks...tahaks kohe larpi teha...
PS:
Naistekad on "kallid" MOTT!!!
Tõestasime ja tõdesime seda Crataga pärast etendust, korduvalt.
