24.6.15

Ta armastas seda segadust, mis oli teise sees.
Seda siiru-viirulist segadust, mida aeg ja inimesed olid sinna külvanud.
Ta hoidis tema käest.

Õrnalt. Justkui läheks see katki. Omamoodi see oligi katki.
Murtud siis, kui keegi ei näinud. Murtud siis, kui polnud kedagi seda hoidmas ega parandamas.
Aga nüüd... See ju ei purune. Hoides teda õrnalt... Ta silitas tema kätt... Omaenda kareda käega. Käega, mis on teinud tööd ja saanud ise haiget. Mis on hoidnud, kuid mida ei ole hoitud. Käega, mis on nii väga igatsenud seda soojust... Seda pehmust... Pehmust, mis viib kareduse...
Ta suudles teda... Huultega, mis olid katki... Tuultest, tormidest ja valust. Huultega, mis ootasid seda hetke nii kaua... Huultega, mis on nii arad... Justkui kartes...
Mida?

Tõrjumist?
Hülgamist?
Reetmist?
Pettumust?
Vahet ei ole. Lihtsalt kartes...
Nad mõlemad on katki. Nad mõlemad paranevad. Aga mitte kumbki omaette. Vaid koos.
Vaadates teineteise haavu ja arme.... Parandades teineteise valu...
Õrnalt. Arglikult. Kuid koos. Vahel kartes... Vahel naerdes... Vahel ehmudes.
Sest teisel oli valus seal, kus seda ei osanud oodata...
Kuid see segadus, mis kummagi sees oli... On nüüd nende segadus.
Kibevalus-magus segadus...
Et sellest ühel päeval sotti saada...