...

Rändurid on ringiga algusesse tagasi jõudnud - aga nagu sageli juhtub, ei ole kodu, kuhu naasetakse peale pikka reisi, enam see kodu, kust kord lahkuti. Maailm on muutunud, haldjad ja inimesed on muutunud. Lõpp, mida nõnda kaua on oodatud ja kardetud, on silme ees. Kaks ilma on peaaegu kattunud, aeg ja ruum on segi löödud. Haldjakuninganna on surnud ja tema poeg vastu kõiki seadusi kuningaks kroonitud. Sügaval mälestuste varjatud soppides on suletud uks. Viimane võti on kätte antud, aga mis see on? Ja millise ukse peaks see avama?
Xelyn on tulnud ja loss heliseb valgusest, aga pimedust on veel palju ja aega meeletult vähe. Algab võidujooks Aja ja Ruumi enesega, ning puudutamata ei jäta see kedagi.

Võibolla nii oligi parem...
Ma ei tea, ma ei oska selleleküsimusele vastata, las siis olla nii nagu sa tahad, ma ei ole enam endine ja ma ei suuda enam midagi muuta - liiga hilja on seda kõike teha, liiga hilja.
Kuninganna Eithelen on saanud üheks osaks minust, mu esimene sarjaroll, mis kestis mitu mängu....raske, tõsine ja mis parata, alati valesti mängitud Su arvates...

Lihtsalt....valu läheb üle...
Kunagi....kõik muutub....kunagi....
Veel lihtsalt ei ole see aeg, ma olen väsinud olemast see, kes sa arvasid mind olevat...

Külm on.....valus on....hirm on ka.....
JA MA TAHAN TAAS SUUTA MÄNGIDA.....

mitte et ma seda tahaksin....

AGA....
Ma ei saa jätta mainimata
KUI andekas on mõni inimene...

Kas see pole siis kena kleit...
Iseasi, mis sellest peale minu õmblemist
olema hakkab, aga...

Tähh, Zeek!
Sinuta ma poleks seda saanud!

Tähh, Trexxx, selle eest, et Sa oled olemas!
Ja veel [kustutatud turvalisuse kaalutlustel] - ja eriti selle eest!

Mäng on lähedal....mängutuju ei ole ikka veel...
On mingi nahhaalsus ja soov olla täiuslik mängija, detailideni läbimõeldud ja perfektne.
Mis nagunii ei õnnestu...

Tuju ei ole, magamise asemel õmblen....ja ma pole enda õmblemisega loomulikult rahul...
Aga ma arenen ja see on ju pluss.

Ma ei vaiki, ma lihtsalt kirjutan nähtamatult.
Midagi head on siiski ka - ma näen laupäeval kõiki armsaid...

Igaüks läheb hulluks isemoodi....

Ma arvan, et mul on see aeg nüüd siis kätte jõudmas...
Ei saa enam aru, mida mulle räägitakse, tõusen kell kaks öösel ja olen kindel, et on aeg hakata tööle minema...

Sinisilmne esmaspäev....

Mina vaatan Sind

oma silmade sinavaist aknaist,
nagu meretäit tühjust ja lubadust...
Mina vaatan Sind

oma silmade sinavaist aknaist,
nagu süütust ja sinisilmset unistust....

Täna ma suutsin tekitada endale sinise silma...tööjuures, poolkogemata...tulemus, meiki pole kasutada vaja....

Ehh...ma ei teagi kas olla enda peale nüüd pahane või lihtsalt kurb....

Imelik tunne on hinges...tühjus...ja samas...suhtlen ju rohkem kui enne...miks siis ometi nii???

Kes seda teab...

Näen unesid...hirmsaid...ärkan õhku ahmides üles...ja pole isegi veel hommik...

Kus on mu elu?
TÖÖ???

Millal ma saan suureks...ja egoistiks ja......

Tõeliselt sinine esmaspäev...KÕIK on halvasti....isegi mina! teab

Vahel võib ju olla natuke väike ja hale ka........kellegi suure ja tugeva kõrval...

Ma olen liiga väsinud elamast....

tahaksin kuhugi kõrgusesse vaatama külma kuud...kui jumalik on see pilt...nii minu meeleoluline, kui veel vähegi saab olla...

Väga armsa ja andeka inimese tehtud, igatsen ta järele...väga...

Ma ei jõua sedasi.... Katki teeb mind see meeletu hullus, mis mind ümbriteb, iga palake on siiski toit, toit aga on püha...

Miks mu vanemad õpetasid mind hoolima ja armastama, tegema hingega asju ja olema hea inimene... Ma ei taha olla hea inimene...ma ei taha omada südant, sest see on valu.

Päevast päeva visata ära süüa...mis jääb järgi, mida ei osteta ära, mida ei saa kuhugi kasutada, supiks või salatiks ümber teha...

Ma ei jõua enam, ma ju tean, et siin samas on inimesed, kes kannatavad külma ja nälga...siinsamas ja ma ei saa mitte midagi teha...ja see teeb haiget, hoolimatus teeb haiget, rohkem kui füüsiline valu.

Ma ei ole õnnelik...mul on vaid mu hetked, hetked, mil näen "armsaid" ja siis ma mängin neile päris elus rollimängu...et ma saan hakkama, olen nii tubli ja tore...ehkki ma tahaks hoopis nutta ja karjuda ja visata asju puruks...aga ma tean, et ka see ei aita mitte midagi...

Mõni inimene siin mu hallis elus on olemas...aga mina suudan ka neile vaid haiget teha.

masendus. Tõsine ja siis igatsus...suurte valgete lumehelveste järele...

Rulmalus, ma tean...mis teha...

UniLiilia

Ületöötamine ja üleväsimus annavad tunda...
ma pean end välja magama...

Millal?
Tont seda teab...kunagi....

ma ei taha magada....

Mõtted uitavad peas ringi ja ma ei tea...ma ei tea jälle ja ebakindlus minus suureneb kaootiliselt jättes maha kummalisi jälgi....hingelisi ja kriipivaid.

Hakkasin kirjutama Fy kroonikat...isegi, kui...
siis ma...

Aga see pole tähtis...näen jälle kummalisi unesid...Ilmaplatsi ja Fy segust, seal kannan alati veinipunast sametist korsetiga vana-aegset kleiti, mille kaelusesse on punutud kuldset paela ja rubiine...
Kõnnin kena tumedapäise meesterahvaga Raekojaplatsis, mu käeotsas hüpleb vennalaps, riides üleni valges vana-aegses kleidis, mis on tikitud pärlitega ja hõbeniidiga...kõnnime vanalinnas ringi.
On hommik, kiirustatakse missale, ühest tänavast liituvad meiega Hulkur ja ta poja...riides samuti keskaegselt, rikkalt ja uhkelt...
Ja siis me Hulkruriga lubame lastel koos jalutada kiriku poole, tema laps hoiab Elise käest kinni ja siis nad liiguvad nagu meid ahvides, suurejooneliselt möödujatele noogutades kiriku poole ja meie kinnitame endale et kui nad täisikka jõuavad, siis nad abielluvad ja saavad väga õnnelikuks.
Kuskilt tormab meie poole Daleios ja loobib meid draakonimunaga, põikleme kõrvale ja Cele, Balori ja Hoariga tormavad korrakaitsjatena ja kinnitavad Daleiose Raekoja seina külge, ta juukesd ripuvad üle higise näo. Me jääme seisma ja vaatama...

Äkki oleme kirikus, algab missa...ja siis kellegi laulatus....
Hulkuri poeg sammub altari ette ja ma vaatan teda...Zelor...
Minu tumedapäine kaasa saadab altari juurde Elise....aga see ei ole enam mu väike vennatütar see on Irdacil....
Tunnen, et mul pole enam õhku et hingata, hakkan rabelema ja ärkan üles...

ja nii ma siis magangi...kummaline, kas pole...

Head uut aastat!

Lubadused uueks aastaks:

ma ei luba midagi...
nii, on lihtsalt poole vähem pettumusi...

Jah, ma võtsin vastu ühe otsuse, kuid see oli kindel juba siis ja seda ma muuta ei kavatse.

Head uut aastat, sõbrad, armsad ja muud...
Toogu see aasta Teile õnne ja armastust!