Ma ei ole...

kindel, kas kõik toimib nii nagu mina tahan...

Ma ei tea...
Mõnel päeval mõtlen ma, et ärkamise asemel võiks hoopis edasi magada...for ever näiteks...

Kes mõtles välja kohustetunde? Süümepiinad? Vastutustunde?
Ma pean tunnistama, et need omadused minu juures ajavad mind lihtsalt närvi kogu aeg.

MIKS ma pean siis selline olema?
Pean haarama Sentiusel sarvist ja temaga maha istuma ja asjad läbi arutama, veel parem on kutsuda sinna Acrata..ikkagi kindlam ja armsam tunne kohe..kaks naist on ikka kaks naist...

Mõtlesin välja kuninganna Eitheleni toa kujunduse...nüüd tuleb veel hankida roosat riiet...ja palju pitse...vaene kuningas Elethul...see saab lõbus olema...
Punane kleit tuleb ära parandada...ja sinine valmis õmmelda...ja ehk saab ka lilla kleidi valmis...
Mingi kleidimaania on...hmm, huvitav, mis kokkutulekuks selga panna...seekord läheks ehk kergema vastupanu teed ja paneks selga oma koka-riietuse ja nõuaks foorumisse huvitavat nimetust :P ikkagi teine kord juba kokkutulekut toitlustada ;)
Ehh...milleks mulle see...pigem siiski mitte...

Tuju on kaootiline ja meeleolu kurb...paaadunud töönarkomaania lööb laksuga välja...ja üle pea kokku...
Tahan Kris'si, temaga rääkida ja lihtsalt koos olla...ma kohe ei saa aru, tänu minu tööle pole ma teda nii kaua näinud...või siis tema omale...
Pean temaga rääkima...võibolla, ma suudan siis talle öelda, aga võibolla ka mitte...ma ei tea...Kardan, et teen talle liiga...ah, nagunii teen varem või hiljem...
Pigem siis juba kohe...sõnad on alati kurjad....

A-poliitiline LIILIA

MA olen absoluutselt A-poliitiline!
Mul on suhteliselt ükskõik, kes on president (niikaua, kuni ta hea president on)
Mul on täiesti arusaamatu, poliitikute "liivakstimängud"(nagunii mängitakse meiega)

MIKS siis mina vaene hing pean tegema peaministri sünnipäevalauda???
AH? Las teevad need, kes on poliitilselt korrektsed ja sobivad seda tegema...

Niuks...ma vaene vanemateta Liilia...okkaline on minu tee "püha" poliitika juurde...

SEGANE!!!

Liiliatydrukul oli igav...oli kohe nii igav, et oli igav kohe.
Ja ta mõtles...mida teha...

Hmm...mõeldud tehtud...ja õige pea auras laual suur paks suure juustuhulgaga pitsa...
Aga süüa ta seda ju ei tahtnud...näkitses äärt...maitses täidist, korjas krõbeda juusttükikese suhu...ei PITSAT ta enam ei tahtnud...

Segane! Täitsa segane...võta või jäta! :P
Ja kes selle siis nüüd ära sööb???

Mina mitte!

Kaitseingel...

Ta tuleb ja täidab su südame rahuga...
sa suudad kullake, suudad!
Ta tuleb ja jääb su kõrvale, tasa ta-
kõik muudab, paremaks muudab!

Kui Su sõbral on piinavalt valus,ära astu ta juurest eemale,
ära vaata kõrvalt, ära vaiki. Lihtsalt ole, ole tema jaoks olemas...
Kas see on lihtne? Ei...aga milleks siis sõbrad on?

Kõik muutub paremaks, PEAB muutuma!
Ma suudan kõik uskuda heaks...
Ma suudan...
Ma...

Ja maailm ei saa olla ometi nii ebaõiglane ja julm...
Ma keeldun seda uskumast, see ei saa nii olla...ma võitlen, ma võitlen selle vastu ja hoian 10küünega heast kinni...
Las ma siis olla naiivne ja emo ja üdine hea...ei loe...
Sa oled mulle niiiiiiiii kallis!

Hallide seinte vahel on hall kardinal
ta ei maga...
Hallide päevade taga on verised mõtted
sa ei taba...
Hallide hiirte kõrval, saab olema koht
ma ei taha...
Hallide aegade rutt,
valu ja muinasjutt
millel õnnelikku lõppu ei ole
me ei vaja

Emontsioonaalne kriis...śokk...
Maja Ilmaplatsiks...see on leid!!! Mõelge ise...oodake kui pilte näete...
Ma ei mäletanud seda üldse...ainult 8-11aastasene oli seal korra-kaks käinud...aga maja on vahva ja SOE!!!

...

öös on asju ja öös on inimesi...

Vahel tahaks võtta mõne inimese kaissu ja lihtsalt kallistada teda lohutavalt...ja siis riielda läbi ja panna nurka seisma...justnagu oleks kõik siin maailmas nii lihtne ja arusaadav.
Aga ei ole...

No pole oluline...saame hakkama...ma loodan.
Kui ma neid sõnu siin kirjutan on kell päris palju...aga see ei heiduta mind. Olen ööloom...öö on minu teine kodu ja Öö-Liilia minu teine nimi...

Ma arvan, et hakkan Temast üle saama...tasapisi, eufooria on asendunud hüsteeria ja igatsus igavlemisega...mõtted on selged ja lihtsad...mina olegi vaba hing...mind puuri ei peida ja vaka alla kinni ei pane...
Mõtlen, et nii ongi tegelikult parem...sukeldun töösse ja nimetan seda väikeseks avastusretkeks "Teel iseenda juurde".

Minu maailmas puudub tasakaal, sest tasakaalu võtme andsin ma ära, ma ei vaja seda, mina olengi kaos ja meeleheide ja korralagedus...
Ootan, aga imet ei sünningi...me arvame teadvat tõde, aga see on vaid mäng...mäng ümber inimhingede tühisuse ja eluhääbuvuse reeglitega raamitud seinad panevad kannatuste pärja krooniks pähe...
Pole vaja muretseda, ma hulluks ei lähe...

Lugesin luuletusi...Sinu omi, neid mis sa mulle saatsid...sa oled nii armas...
Ma nii tahaksin Sinu heaks midagi suuta teha...aga usu, parim, mida ma saaksin teha on nii "Mitte midagi tehes" - sest see ei ole minu mäng...
Aga mu armastus on alati Sinuga...


Meeleheitlikult vajan kedagi, kes sobiks mängul ühte kindlasse rolli...
Roll: Meestegelane, ig vanus 16-17.a, 11.kl, väljapoole elav, elavaloomuline, siiras, jäärapäiselt jonnakas, armas ja avameelne, siiraste heledate silmadega ja pikemate (soovitavalet heledate või pruunide) juustega, isemeelne ja isepäine...heatahtlik, kuid kergesti mõjutatav sõprade poolt jne, jne...

Maskeraadi needus...on tabanud esimesi ohvreid...
Mul on puudu ainult 13 tegelast vist....go me!

Liiga palju...

Ma andsin endast kõik, küsimata, kas ta üldse vajab seda.
Esmaspäeval koju jõudes kukkusin kõige riietega voodisse, enam ei mäletanud midagi, kuni hommikul kell äratas, kes see selle äratuse peale pani...ei mäleta...
Ma tean küll, et on ohtlik jagada oma energiat...eriti ohtlik on teha seda salaja...ja lähikontaktiga...

Ma ei tunne piire, annan endast liiga palju...ma armastan Sind, nii nagu armastatakse sõpra, nagu venda...nagu...ma ei tea...
Ma ei suuda sind sellisena vaadata...
Anna andeks, ma ei tohi enam nii teha...sest tean, kui annan endast liiga palju sulle, ei suuda ma ise edasi minna...aga mul on vaja seda...ma pean elama, kõige kiuste ja teadmine et sul on sellest parem annab mulle jõudu...

Ma olen väsinud, aga õnnelik, sest Sa seisad nüüd paremini püsti...kallis oled, nii kallis, et seda ei suuda üles kaaluda kogu maailma kuld...ja rumal oled sa ka...armsasti rumal...täpselt nagu mina.

Ma tahan...koju...emme juurde...ehk laupäeval jõuan sinna lõunase rongiga...ja siis Diega maja vaatama, et mängu saaks paika...

ÖÖ-Liilia

Ei maga...unetuna kõnnib ta kodus ringi ja üritab välja mõelda seda, mida Hulkur nimetas nii armsasti "seebiks"...

Oi vahtu ja vett saab siis näha...kui seep siis olgu ikka täie eest...
On selgunud asjaolud ja muud seigad, mis mind kohati hulluks ja siis normaalseks ajavad...

Hmm...ja mulle meeldib, kui mängijad teavad, mida nad tahavad ja teevad...see saab olema lõbus...ma loodan...või kurb..oleneb kummalt poolt vaadata...

Mõned inimesed on kadunud...saatsin täna ps-e ja muud laiali...mul on vähe aega, kui nüüd ei saa tulla, siis andke aega asendust leida...Palun!

Olgu ööliiliast saab unedeliilia...
Head päevaund!

33 tundi...

olla tööl...segane olen....
Tunnistan isegi, et sai vist pisut liiale mindud...
Aga kes siis toidab inimesed, milles on nemad süüdi, et minu bossi aju ei võtnud kinni, et ma ei suuda teha üksi 230le süüa...

Ei no...ma tean inimesi, kes mulle moraali hakkavad lugema, olen ära teeninud, tean isegi...aga parem nad võiksid õpetada mulle enesekehtestamist...
Miks ma pean tõestama, et ma suudan hüpata üle oma varju...kukun, tõusen taas ja lähen, väsinud näljane ja tige...jah toidu sees näljas olla...avastades enne voodi poole kukkumist, et ainus mida päeva jooksul sai söödud on kolm tassi piimaga kohvi...

Mängijaid on väha...10 on puudu...rahutu meel, ja tedamatus....
Ootus...tahan teha seda mängu, aga aeg surub peale...ma vajan iga sekundit, minutit...et saada valmis...aga see tähendab ca 3-9lk teksti päevas, ja nädalavahetustel vähemalt 22-56 lehte, muidu ei jõua...
Peaks tutvuma inimõigustega, ja tööandja pikalt saatma...

Unistus joogatreeningust jääbki unistuseks...millal...ükski treening ei hakka peale kella 22te...imelik miks?

Tema

Ma armastan teda. Kui ma vaatan ta kummaliselt pruunidesse silmadesse, siis ta plik lummab mu.
Ei ole tähtis kas ta räägib mulle relatiivsusteooriast
või loeb luulet, tema hääl on see,
mis kannab mind kõijale...meloodiline hääl...

Isume kõrvuti...ta lõhnab..armastuse,
maasikate ja kerge sigaretisuitsu järgi...
Nuusutan ja tõmban endasse tema lõhna...

Ta paneb oma käe minu kätte...soonelised mehekäed...
Tahaksin õnnest nutta ja naerda..
Unetu...ja unine rõõmus ja kurb...

Ma armastan teda...
Ta teeb mu õnnelikuks...
Vähemalt täna ja nüüd ja praegu!

Tema

Ma armastan teda...vaatan ta otsa...ja tean kindlat, ma armastan teda...
Imelik kas pole...oleks keegi seda öelnud...mingi 3 kuud tagasi...ma oleksin ta välja naernud... Teda??? Miks just TEDA???
Ma ei tea...Ei usu, et temagi teab...

Istun tema kõrval...ta juuksed puudutavad mu õlga ja ma tunne end õnnelikuna...nii vähe on õnneks vaja...ta silmi...ta nukrat naeratust ja muud...telefoniarve on laes... ööd on magamata ...

Tema hääl...see hoiab mind enda lummuses...ja ma ei maga ja ma ei söö...ja ma ei taha teha tööd, sest ma ei kuule ja ma ei näe...ma elan oma maailmas, mul on seal temaga hea...
Sest tema hing...kui sügav see on...

Ta luges mulle E.A.Poe "Ronk"a inglise keeles, peast...milline intonatsioon, milline hääl...kuulasin ja hing värises...nii hea oli...ma olen seda eesti keeles lugenud...ma tundsin kohad ära...aga originaalis on parem...palju parem...
Nagu Puśkinit tuleb lugeda vene keeles...

Siis tuli lahkumine...kaks taksot...kesklinnas...üks ühele teine teisele poole...kallid-paid....ja ta nukker naeratus, me näeme, varsti...kinnitasin endale valjusti...näeme varsti...kordas ta kajana ja me mõlemad teadsime, et see ei juhtu nii pea...

Aga...ma armastan teda... ja see on nii hea tunne...
kuni ma armastan teda, pole ma kunagi üksi...
Las ma siis armastan armastuse enda pärast!

TÄHELEPANU!

Armsad kaaskannatajad....teatame teilegi, et minul hakkasid täna jõulud!!!
esimene jõululaud on 13.okt

ÕNNITLEME!

/väga julm horvaatiakeelne sõim ja nutt ja hala/

Kes see nii tark oli???
Kes sellise jaburduse välja mõtles???
AH???

Sinise esmaspäeva öö....

Süda on raske...tahan end välja valada paberile...aga paberit pole...on siin vaid see ekraan...

Täna ma rääkisin jälle inimesetega. Ma siiski vist armastan ennast, kui liiga tehakse, hammustan...vahel...Inimesi ma armastan ka, vahel...armsais armastan alati...
Kurb on hing on haige...peaksin end kokku võtma, kuid mille nimel...
Selg on haige, palavik on ja kurk on ka...proovin täna enda peal eksperimente ja katseid...kui ma viitsin, milles ma muidugi kahtlen...vägagi kahtlen...
Piisab täisesti meest...ingveriga....ja sidruniga...

Mõnikord tulevad pähe veidrad mõtted...
öösel astuvad läbi kummalised unenäod
ja süda ning hing on nii rahutud...mänguootusest...
Või äkki millestki hoopis muust, kes ma selline olen?
Oman ma õigust üldse millelegi siin maailmas?

"Poiss vaatas talle otsa oma sõbralike pruunide silmadega ...naeratas nukralt, kuid ei vastanud. Vaikis ainult...nii vaikis temagi. Rumal, kui rumal on vaatata otsa, vastamata sõnagi...ma loen sind...loen nagu avatud raamatut sõnas naine ja istus tema juurde...võttis salgu ta pruune juukseid ja keeras neid ümber sõrme, lastes kiharal siis taas pois õlgadele tagasi kukkuda...
Poiss laskis sel kõigel vaikides sündida, ainult neelatas, kui naise keha kogemata ta vastu puutus...ja kerge värin läbistas teda...
Naine muigas...üleolevalt ja iseteadlikult, see mida ta ihkas oli tal käeulatuses...piisas vaid liigutada ja ripats poisi kaelst võtta, aga ta ei tahtnud...ta tahtis, et poiss ise selle talle annaks...
Kuidas siis jääb, küsis ta, pannes oma häälde sensuaalsust ja allasurutud kirge...
Poiss vaatas...ja noogutas...
Sa ei pea kahetsema, mu poiss, lubas naine armulikult...ja nihutas end mugavamasse asendisse...võttis poisi käe ja tõstis selle huulte juurde, surus randme vastu suud, ja hambad sinna...hetke pärast täitus ta suu, vere magusa maitsega...ta sulges silmad ja nautis...kuidas veri..noor, kuum ja süütu veri voolas tema kehas...see oli nauding...see oli kirg...
* * * * * * * * *
Poiss ärkas, ta avas silmad ja püüdis mõista kus ta on...kõik ümber oli oli nii siidine, ta tõusis istuma ja vaatas ringi. Tuba polnud kuigi suur...drapeeritud veinipunase sametiga, keset tuba suur baldahiinvoodi, milles ta nüüd istus, siidised veinipunased linad ja uhked kardinad voodi ees varjasid osa ta vaateväljast.
Nüüd vaatas ta ennast, vasaku randme ümber oli side...ja seljas oli tal kummaline pikkade varukatega ja pitsidega öösärk...
Ta tahtis tõusta, kuid jõud kadus kehast ja ta kukkus tagasi patjadele...õmdsasse teadmatusse ja nii ei näinud ta kuidas eemalt tugitoolist teda jälginud naine tõusis ja aeglasel graatsilisel sammul toast väljus, ust enda järgi kindlatlt lukustades...
* * * * * * * * * * * * *
Vang...iseenda vang...nii nagu me kõik, nii oli ka tema...ja vabaks..vabaks ei saa ta eal...mitte iial..."

See lugu siin on minust...ja ka sinust on see
sest usu, me lood nii mõneski mõttes on üpriski sarnased...

Sinine esmaspäev...

..oleks võind ka hullemini minna muidugi...
aga siiski...halb!

Istun tööl...limpsin punast veini...üksi...olen joonud juba pool klaasi...
pea valutab endiselt, kurk ka...nii et vahet pole...üks vein ees või taga...
mul on ükskõik.

Ma tahan puhata ja mängida...nüüd ja kohe...
15.sept on varsti...kui mängijaid kokku ei saa...mis siis?
kellega ma mängin siis maskeraadi?


Oi...milline larpipohmakas ja kassiahastus mind on endasse haaranud...
Nutt ja hala...

(A)

Ma olen jälle ilus ja hea...

Ehh, ma kohe ei saa aru, miks mu ümber on nii häid inimesi, kes mind kokku lapivad ja jälle jalgadele püsti panevad...

Ma armastan Teid ka!
Sorry, lihtsalt liiga palju asju..liiga palju...
Ma väga vabandan...eelkõige enda ees...
Ma enam ei tee...ausõna...

veel üks magamata öö...

EMOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO!

Vanduma ajab!
Karjuma ajab!
Nutma ajab!
Hüsteeriliselt naerma ajab!
Lollusi tegema ajab!

EMO olen, olen jahh...ja ma ei hooli, olgu siis nii kuidas sina tahad!
AGA mina nii ei mängi, saad aru! MINA NII EI MÄNGI!!!
Kelle mäng see siis õigupoolest on...

EGO olen ka!
Ja teen mis tahan! Ja kui tahan siis egotsen ka ja ma ei hooli, kui sina ei hooli, siis miks mina peaksin hoolima, kui sinul on ükskõik, miks siis minule ei või olla...

Valik on sinu, kas kõik või mitte midagi....
Aitab, eksole... Ma olen kõik talunud! AGA ma tahan TEDA!
Ja kui ma ei saa...kas siis on üldse mõtet mängida...on siis kõigel sellel üldse mõtet, kui tema ei saa...

Pole mõtet mind rahustada...ma nagunii emotsen ja egotsen edasi...
Häbi Sul olgu Liilia!
Pärast ehk...võibolla....pigem siiski mitte...
ma sain kõik välja öelda mida ma tahtsin, teie valite seda, mida mõtlete TEIE, mina mõtlen just praegu ja just nii...

PS. Mänguaeg muutus 4.nov
Miks?
Kuradi f... tööandja...mis ta siis lubab, kui muuta kavatseb!?