Must Liilia

Mustem pool minust lööb aegajalt välja
ja ma polegi nii ise-tu kui
pealtnäha võib paista.

Mustem pool minust lubab öösiti naerda oma vigade
ja tobeda tolerantsuse üle
ja mõnitades ennast kõndida libedal jääl...
või noateral...kuidas soovite.

Ära muretse...
Ma ei tunne valu, kui sa lööd...
noaga ja tagant, selga...
Ma ei keera pead eest,
kui sa lööd lahtise käega näkku...

Aga ma ei luba mõnitada neid kellest ma hoolin
ma ei lase öelda halba sõna nende kohta,
kes julgevad olla osaks mu elust...
Ja pole ju tähtis kui kauaks,
või kui suureks osaks elust,
rumal on kõike arvestada rahas...

Minu mustemal poolel on ainult üks pisike viga,
mu südametunnistus on liiga puhas
ja ma suudan valetada vaid siis kui seda ise usun.

Mina suudan su maailma muuta...
Aga ma ei tee seda...saad aru,
MA EI HAKKA ELAMA SINU ELU!

Võtke inimene keerake vati sisse, pange klaaskirstu ja jumaldage teda eemalt nagu mingit ebajumalat, langege põlvili ta ette...suudelge ta kirstukaant, ärge jumala pärast laske tal haiget saada...sest äkki siis ta ei vaja teid enam, äkki valu teeb ta liiga tugevaks, äkki ta hakkab ELAMA!!!

Must Liilia on minu toas
ja mustas öös on ta...
Must Liilia minu südame roos
täna põrmuks saab põlema!

Võtke seda teksti ISIKLIKUSTAMATA!
Mina - Must Liilia

:P "Allakäigutrepiaste..." ;)

Paanika, paanika ja PAANIKA!!!
Nüüd alles ma tajun seda väljakutset ja rolli...seekord on alles paras pähkel...
Nalja tõotab tulla rohkem kui muidu ja ma usun, et nii "Armaslt hullud" ei suuda olla keegi peale Küülikute. (KOMPLIMENT!)
Hirm, meeleheide ja korralagedus siit ma tulen!

Minu elu möödub töiselt ja turvaliselt,
vahel tuleb tundide viisi mõne supipoti juures valvata
minu taevasiniseid silmi pead sa läbi suitsuvine vaatama ja
harva, saan mõnele eluskalale noaga kallale minna...

Sest mina olengi kokamoor
köögikapist eal ei lõppe koor
potid täis on sööki veel
näljased mu poole teel...

Aga kui midagi muud ei juhtu...siis juhtub see mis juhtuma peab...öötöö
kui ma dragoni kokkutuleku heaks küpsetasin õunakooki hmm, oli vist 5 plaaditäit siis nüüd tuleb 4.augstil saada valmis 20 plaaditäit sama kooki ja kella 15.00 päeval...
Valjakutse valmisoleks nr 1
Asuda stardipositsioonidele!

Liilia says: TREPP...mis viib alla... On see siis allakäigutrepp...
IseKass says: Jah, on küll, kui sa just üles ei tule...
Liilia says: Aga kui ma ei taha alla minna...(A)
IseKass says: Siis seisa paigal :P

"Klaaspärlimäng"

Kuidas elada edasi teadmisega, et kogu su elu on farss.
Ja olen järjekordselt leidnud sellele kinnitust, mina olengi tola, eluteatris - ma naeran, ma olen lõbus, ma säran...
Ja kui ma võtan maha oma meigi, oma võltsnaeratuse, kes tunneb mind siis...
Kas ma isegi ennast tunnen, võlts nagu klaaspärl...sätendav aga väärtusetu ja tühine.

Mina olengi see klaaspärl....ja on vaid üks asi, milles ma olen täiuslik...kildudekspurunemises...

Nädalavahetusel ma olin tubli!
Ma õmblesin ja täitsin ühe väikese lubaduse, ma olen natuke uhke ka, sest ma sain hakkama, nüüd on mul siis teine enda õmmeldud asi valmis...ja esimene, mille kellelegi teisele olen õmmelnud...
Kui see nüüd paras ka veel on ja ma näen seda rõõmuhelki tema silmades, siis see mäng oli seda kõike väärt. Sõbrad on selleks et neid aeg-ajalt kummaliselt üllatada, sageli saan seda tehes hoopis ise üllatuse osaliseks...ja see on nii armas...

Sellest tulenevalt tahaks teada, kuidas siis see aasta küülikuid üllatada...
Peaks midagi välja mõtlema...seda enam, et Heru päästis selle Alice larpi öö, (temaga jutuajamine oleks lõputult võinud kesta... :P) Aeg suutis päästa mu maailma (vist küll eneseteadmata :P) , Gregik suutis mind arvutialaselt harida [ja ausalt see pole tema süü, et ma ikka midagi ei jaganud...(A)] ja Flo...(kellele kuulub, mu Ärtu Emanda rolliloomine ja "ülim üdini positiivsuse laine" tekitamine...)
Kas ma jään sel aastal siis kõigest sellest ilma...

Paanika massidesse...aga kui ma püüan...siis noh...
Milleks on siis vennakesed, kui mitte selleks, et oma õekesi (kes alatihti nende lapsukest valvama peavad) transportida punktist A punkti B.

Ilma kassita on kassahastuse põdemine keelatud...
Vajan kassi...ahastamiseks...laenuks...lühiajaliselt ;)

Mina olengi kloun, mis te enne ei teadnud???
Teie probleem!

Ärtu kuningaemand

Vaatan ja naudin... See on lihtsat awww tunne...
Larparid mõistavad seda sõnadeta!!!


Bock on nii andekas ja team pildid....awww



Priist suudab tabada kuninganna olemuse väga õigesti.

KUININGANNA SUUDAB OLLA ÕNNELIK!!!

Kõik!

Sorry...aga kuulutan välja ametliku suhtlusvaenulikkuse.
Ei taha!
Ei suhtle!
Ja kui kellelgi on vaja midagi öelda siis tehku seda mõtetes,
sest mõtted ehk ei tee haiget.

Vanduma ajab...ja kõrini on kõigest...absoluutselt!
Mina olengi kõiksust kõigutav vahelüli...ma kukun...ja siis, mis teil sest!

Rumal ja noor...
Enam mitte nii rumal ja mitte nii noor,
et naiivsalt lasta endast ratastraktoriga üle sõita.
Täna ei ole maailm ilus ja hea...

Jalad löövad öösiti krampi...maks teatab, et ta on olemas...ja sapi maitse suus on vastik...tähendab ,ma veel ELAN!

Elada on siiski on hea...kui ma just...

...mängust nii ja teisiti....

Jah...mida ma oskan öelda...

Mulle ei meeldi kui isikliku elu OG täiega keset mängu ja korduvalt sisse litib, seekord siis nii hullusti, et GMi täiega pehmesse kohta saatsin... ups...juhtub...
Seletused selle kohta...
4 messi + 2 telefonikõnet (õnneks suutsin mitte segada sellega teisi ja varjuda kõneajaks omaette)

Daleiosest rääkides...ma parem vaikin heaga...kurjaga vaikin ka...kui ma kunagi mõistan ja adun selle kuidas seda tegelast seletada siis ma kirjutan sellest romaani...midagi lühemalt öelda on võimatu.

Daleios lihtsalt ON Daleios.

Mängu algus oli sürr...
Koobas, 60 teeküünalt... Laulu hääl kajamas võlviga laes ja jõudmas kontideni, rakkudeni...hingeni....meeletu hirm ja Daleiose toetav sõna mängu sisseminemiseks...mu käed värisesid...jalad värisesid...hing värises...
Tahtejõud oli olematu ja ainult sisemine uhkus sundis mind mitte minema jooksma...kui tema suudab, suudan mina ka...

Tegelikult nüüd mõistan, et temal oli ehk rohkemgi hirm ja vastutus ja kohustus...
Imestan siiralt ta soojust ja mõistmist, ta on hea õpetaja...millal tuleb aeg, kui ma oma õpetaja vääriliseks saan... Never...see kõlab usutavalt.

On hetki, selles mängus, mida ma ei tahaks kunagi oma päriselus kohata...ja on hetki, mida ma oma päriselus taga igatsen...vähemalt, ma julgesin seekord end ületades mängida ennast üle, ma saan öelda, et mina olingi kuninganna...

Öö...vaikus....isegi ei olnud tunnet, et oleme Tallinnale nii lähedal.
Armsad inimesed, armsad situatsioonid...laul...hääl...meie aja muinasjutt.
Kas ma nüüd oskan siis mängida?
Ei...aga ma suudan mängida oma tegelase vastavaks...kui vaja siis õelaks, kui vaja siis soojaks, hulluks, "pandavaks"....mida iganes...kui ma end kokku võtan siis ma suudan...

Igas mängus seda ei julge... ei suuda...
Jah, vigade paradnust tuleb tegema hakata...
siis kui asjad on paika loksunud...

Ja ma ei suuda ikka veel karjuda...ja ma ei suuda taluda, kuidas Daleios mängib valu ja piina ja ahastust....see on liiga sürr...liiga elutruu, nii, et mul on tahtmine katta kõrvad kätega ja minema joosta, mitte kuulda seda valu või siis hoopis küsida, et kas me ei peaks sulle kutsuma kiirabi...

Ehh, mina olengi "paanika ja korra-likkus"...Mis teha, kes on kallid, nende pärast on ka hirm... Sellel mängul aga on kõik kallid...

Kats...armas väike Kats...tema tegelase tohutu jõupingutus koos hoida kuningapaari, hoida neid tegemast vigu ja mitte talluma tunnetel. Sinu armastus oli see, mis suutis päästa Suvistepühadel maailma, minu jaoks vähemalt küll... Sa olid alati olemas, alati minu kõrval...hetkedel, mil ma ig sind vajasin...nii üllas väikesest armastavast Ivonne´st, nii puhta hingega ja sügav tegelane...

Zelor....või Yngvar...või hoopis Elernaeh....keda mina temas kõige rohkem nägin...ehh, kahju muidugi, aga Sa lihtsalt oled nii oma "isa" moodi :P
Jah...see oli MÄNG!!!

Liilia-apteek igale mängule!
See on tänase päeva moto :P

Mental note.
Seljal on mingi punane vorp...üksik...ei tule pestes maha...
Põlv oln sinise-lillakirju.
Valge kleit tuleb vist kaltsuks visata.
Hing on toidetud...tea kui kauaks...
MA ARMASTAN inimesi...kõik inimesed on ilusad ja head!

PS.
Millal avanevad silmad?
KÕIK EI OLE NII -
NAGU PEAB
JA MA PEAN
SELLEST VAIKIMA!

.....

Vaiki kui võid,jää tasa
sest sõnu ei kuule sa veel
jah,vaiki kui võid,vii kaasa
mu hääl,mis sind saatma jääb veel

Kuulata vaid,kui tahad
siis sinuni jõuda võib see
jah,vaiki kui võid,vii kaasa
mu hääl,mis sind saatma jääb veel

Mu laulud elavad sus veel kui eilse kaja
mis tänaseni kostab sinu sees
ja kui sa praegu tunned,et sa mind ei vaja
siis tea,et kõik on alles alguses

Vaikuse hääl on valus
kui kelluke hele ja hellus
sa vaiki kui võid,ma palun
sest vaikne on hääl,kellal sel

Su laulud elavad mus veel kui eilse kaja
mis tänaseni kostab minu sees
ja kui ma praegu tunnen,et ma sind ei vaja
siis tean, et kõik on alles alguses....

Kapsamäng....või mängukapsas...

selles on küsimus?
Mis oleks üllam mängus taluda
kõik nooled, mida GM sul paiskab
või tõstes relvad sõjardite vastu
vaev lõpetada...Surra??? Pageda???

Ei!

Kes taluks GMi "piitsutust"
ja torkeid
kaasmängijate
kalki pearaputust
ja väehoope
mis malbe emo - saab neilt teeninitult,
kui ennast igaveseks vabastada
võib palja METAGA...

Siin ongi konks, sest unenäod
mis võivad tulla,
kui sellest mängumöllust pääseme
see paneb kõhkelema,
siin peitub põhjus
miks mängudele minna on mul kihk...

(by "Hamleti" monoloog)

Homme õhtul hilja on Ilmaplats... "Suvistepühad"

...sõprus(est)...

Tulelind laskus vee-ema rüppe
ja sisinat maailm sai täis
ja õhus heljusid liblikad
ja luik roosi suudlemas käis..

Ma olen äraväsinud...
Ma tean, et olen kahepalgeline ja peaksin püüdma olla enda vastu aus...
Aga ometi lasen ikka ja jälle end äramõjutada...miks ma ometi natukene targem ei võiks olla.

Väsimus teeb liiga, palavus...täna ma olen hea ja tore aga homme vaid sõnakõlks, kellegi huultel.
Kellegi, kes väitis end hoolivat...armastavat, uskuvat, usaldavat...ometi tegi ta haiget...sellele, kes end kaitsta ei suutnud, sellele, kes tuli minu juurde kaitset otsima ja keda ma ei saanud aidata...sest ma ei kuulu endale...
Aga midagi minus on SURNUD!!!
Ma tahan vabaks, vabaks..palun päästke mind vabaks!
Et ma saaksin vaadata end kõrvalt ja öelda, mina minus on nüüd surnud...
Kui ma Bockilt selle kirstuga pildi saan siis ma riputan selle siia üles...

Alati ei peagi olema ilus ja hea...vahel võib olla lihtsalt..surnud...

PS:Jutt on ülekantud tähenduses, ma ei hau suitsiidi mõtteid...vaid rollilehti, minuga on KÕIK korras, välimiselt, aga hing...noo, kellele seda veel vaja on???

Usalduse küsimus...

Tunnen end olevat vastik ja õel...just mina, minu enese suhtes.

Kuskil on kõverpeegel, mis muudab mu elu just selliseks, imelik on mõelda, et kõik juhtub meiega just sellepärast, et me ise vajame just neid kogemusi ja neid läbielamisi...
Aga ikkagi MIKS???

Valusad...
valusad?
valusad!
Sõnad üle mu huulte
ma kõiksusse kukun
ja keegi ei kuule...

Ma armastan...oma rumalal ja naiivsel kombel teid, kuni see ei tee teile haiget ja halba siis las ma teen seda, eksju... Mulle on vaja kinkida armastust...nii nagu hingata, nii nagu unistada ja loota...
Olen segamini aetud...

Reedel on laud...ja Ilmaplats...hmm...ei teagi, mis kell ma sinna kohale jõuan, aga pean jõudma, mind ootavad mu lapsed ja mu kuningas, mu śamaanike ja teised Ilmaplatsilised...

Ma pean olema ilus ja tubli ja saama kuningannaks nendeks päevadeks...ja see pole enam jaburalt lõbus...vaid pagana raske ja ennastületav ja ma kardan, et ei saa hakkama ja vannun alla...

Nõrk olen täna...

Lihased tõmbuvad krampi...
ehh...ülerabelemise tagajärg...

Määrime kreemi peale ja üritame edasi magada,
nostalgia on...
Toppisin uuesti kuninganna kostüümi selga....
ARMAS...

Nii armas mäng!
Ja äkki tuli meelde see, kuidas...
Oh jahh...

PEAD MAHA NEIL!!!

Minus keeb ülevoolavalt rõõmujoovastus hing lendab vaim hõljub ja KÕIK inimesed on ilusad ja head!!!

See oli Mäng...vot see oli alles mäng!!!!
Ma ei suuda seda sõnadega edasi anda, ma ei suuda seda kõike panna sõnadesse...see oli liiga jabur, liiga hulluksajavalt segane ja liiga super, et seda veel sõnadesse panna...

Minu kuningas - awwwwwwwwww
Minu "poja" - awwwwwwwwww
Minu kaardivägi - awwwwwwwww
Minu riik ja Imademaa, Hetsoginna, Köögitüdruk, Teelaudkond, Valge Küülik, sisalik Bill ja Alice, Munamees, minu armas Timukas, kõik loomad, linnud, muud elukad....ja möödakäiv rahvas, kes te jaburalt seisma jäite ja pead vangutasite...ja üllatunult suu ammuli vahtima jäite...ja teie kes te suutsite ehmunult vaadates vait olla, kui ma teist möödudes suurenjoooneliselt:"Tere, päevast!" armulikult soovisin ja naeratuse teie mornidele nägudele sain...ehh, see oli kirjeldamatu tunne, see oli see mida ma vajasin...see oli see, mis sundis mind õmblema, leiutama ja öösiti üleval istuma...

(Pühendusega GM-idele)

Ära kunagi ära väsi,
ära kunagi suureks saa
ära kunagi normaalseks muutu
kui Jabur olla saab!
Ja kui sa ära siis väsid
padjale paned kui pea
siis su unenägudest end läbi
Kuningaemandana sammud ma sean!

Aitähh, Flo, Shalaya, Priist ja Mart!
Aitähh!!! /ma tahaks veel midagi ilusat ja head öelda, aga ma usun, et mu pilk ja kõik muu rääkisid eile rohkem kui sõnad täna siin/

Maailmas on vähe asju ja inimesi, kes/mis suudavad mind panna
tundma nii JABURALT ÕNNELIKUNA!
Ojaaa...see oli eriti armas...ja ma olen jaburalt õnnelik...koleväsinud ja mis siis sellest, aga ma olen JÄLLE ÕNNELIK....

Aitähh, Ivika, Sarv, Ave ja Arpo, kes kohalesõidu Tartusse tegid jaburalt vahvaks.
Kui ma nüüd aega saan, siis ma annan ehk täpsema ülevaate, Ärtu Kuningaemanda tegevusest ja mängu olukorast.

Aga praegu olen ma lihtsalt ilus ja awwww...ja siis kui ma saan siis riputan siia üles oma PILDI!!! (A)
MA OLIN NII ILUS!!!!! Seda lihtsalt peab nägema!!!

PS.
Tähh, mu "ööseltskond"- viimane vapper püstijääja ja jaburalt lõbus kaaslane Heru!
Sa päästid mu öö ja meil oli väääga lõbus! :P

PPS: Häält ei ole :(
Kurk on nii valus :(
ja tänane päev möödub validooli tähe all....aga see ei tumesta mu õnne, lihtsalt need on harjutamata karjumise ja kuumalaine tagajärjed...aga see ei vähenda kübetki seda tunnet...et MIDAGI NII VAHVAT TOIMUS ja TOIMUS SIIN ja TOIMUS MINUGA!!!

Aitähh, kõigile....Kõigile!!!
....ja nukralt punastades vaatan maha:"...veel??? Ah? .....natukene....pliiiiiz..."

Appi...ma vajan armastust!!!

Kõik on läbi...tuba on segi, mina olen segi, elu on segi, töö on segi, suhted on segi, maailm on segi...

Ma vajan kiiresti suurt kogust enesearmastust, võite ka rentida mulle selle laupäevaks...
Sest SIIS OLEN MA KUNINGANNA!!!
Tõeline - ÄRTU KUNINGAEMAND

Mis kõik on tegemata:
Kleit (sest ma tahtsin seda ümber teha...)
Barett (sest see tuli käsitsi teha...)
Ja muud jaburused, sest...ma olen nii väsinud...ja toitun ebaregulaarselt, mis tagavad meeletud peavaluhood, mis muudavad silme eest kõik uduseks...nii tore....

Aga maailm on mänguline ja mina olen "rollimängusõltlane"!
Issand küll, kuhu me sedasi jõuame :P

....jah...

Pean olema tubli!
Aga ei suuda...kassiahastus hiilib ligi ja lööb lainetena üle pea kokku...
On öö ja ma peaksin magama...aga ma ei suuda uinuda...

Täna keetsin jälle kena supi kokku...kuidas ma ometi õpiksin neist hoiduma...mitte kellegiga rääkida...mitte helistada, mitte suhelda...tõmbuda oma kesta ja olla lihtsalt omaette...

Igatsen oma "pojakese" järele...
Imelik, mõne mängijaga tekib selline eriline side, soe ja hell...nagu oleks ta oma...
See on nii kummaline...
Ma olen egoist...jah, mulle pole vaja seda öelda ja ma õpin ka ei ütlema, vähemalt proovin ja surun oma emotsiooni endasse....

Veel 5 päeva ja on Alice...neetud, kleit pole valmis...see pole täiuslik nagu ma armstan, pole eriline... Veel pitse ja satse...ja siis üks süda...oh jahh...kiire on elu ja hulluks ajav...
Aga ma tahan et see kleit oleks seda, et tunda end ühel õhtul kuningannana, rumal minust kuid mis sest siis...
Tegelikult ma ei suuda sellesse mängu isegi süveneda...loen rollilehte ja ahastus tuleb peale...mida ma vaene hing seal profide hulgas peale hakkan???

Nii tugevat seltskonda olen kohanud vaid...hmm...Küülikute sünnal...

Ja noh...Ilmaplatsil, ehkki seda viimast ei pea üldse larpiks...see on midagi muud...kui ma ainult teaks mis...elustiil...ekstreemlarp...või lihtsalt hullumeelsus, mis siis sellest, kuni ma armastan seda las olla...midagi hingele ehk...

Ahastus ja meeleheide...
Aga mõned inimesed on armasad ja kallid!
Aitähh, Teile et te mu elus olemas olete!

Hmm...kuidas Aweroni pidu läks, kuidas tort maitses..peaks küsima...
Palju asju peaks tegema ja küsima ja siis inimestega kohtuma...ja siis hakkma ilusaks ja heaks...

Mul on hirm...varsti on Ilmaplasti mäng, kuninganna Eithelen minus aga on surnud...vahel tundub, et lõplikult...pildid on iivelid...ma ei tohi neid vaadata, sest minu fantaasia suudab sellest tekitada oma tegelase jaoks kaose ja määrata ta hukule...
See on kõigest mäng...aga ometi osa minu kuningannast on surnud...ja ma ei suuda end kokku võtta...veel mitte, ma tahan täna nõrk olla...

* * *

Üle punetava aasa kõndis kuninganna lapsuke süles, vastu päikeseloojangule...
Vaid tema ja laps...lõputa teel...minna ära, et mitte tunda seda valu, mis näris ta hinges...mis piinas, ta saab üksinda hakkama...
Peab saama, peab!!! Lihtne linane kleit seljas, kellegilt laenatud rätik üle tõmmatud- nagu lihtne haldjas nüüd, endine kuninganna, kes ei suutnud oma saatust kanda...

Pisaraid enam ei ole...valu on tuim...laps süles magab ja surub end minu vastu...on öö...minu südames oled sa surnud...ja nii peab see jääma...
Antud vanne jääb mulle pühaks, niigi palju olen teinud oma elus vigu...
Aga olen nõrk...ei suuda jääda ja vaadata sinu õnne...las ma siis parem lähen...
kõnnin kuni jalad kannavad ja peatun siis suurevahtra juures...

Istun tasa murule suure vahtra alla ja võtan koist oma päeviku ja alustan kirjutamist, ma kirjutan sulle, sa ei näe, sa magad, pea teki sees - nii süütu ja rahulik. Mulle meeldib sind vaadata kui sa magad. Mina ei suuda kuidagi uinuda, mõtlen sulle, aga sa ei tea...

Olen väsinud, aga valge paberi maagia hoiab mind enda võimuses, see on nii meeletult lummav nõnda istungi siin ja valan oma hinge paberile, vaadates kuidas paber täitub mu hingevaluga ometi oodatud imet ei sünnigi.
Väljas on juba öö, kuu paistab üle udus seisvate kaskede ja kostuvad öö hääled, sina magad ja ei näe seda - öö ei ole sinu jaoks.

Ma tahan olla vaba aga ei saa, sinu pärast ei saa, sest hoiad mind enda küljes ja lahti ei lase- ehkki mul on vahel ükskõik ja ma ei hooli endast kõigevähematki, aga ma armastan sind ja ei suuda sind iialgi jätta, sest ma tean et sa vajad mind.

Ei tea ju sinagi kui palju on minus tõde ja valet, usaldan sind, kuid ei unusta iial kontrollida. Mõned armastavad sõnadega, mõned südamega, nii ongi usaldus kahe otsaga asi, mille vahel on piir mis ütleb, et see on oma - see võõras...
Sina “minu oma” magad, teadmata midagi minu valge paberi maagiast, ega ka kaunist suveööst, tekikese sees...unes õnnelikult naeratades – seda naeratust mulle oligi vaja.

Selleks et kõik ausalt ära rääkida...

peaksin ma alustama sellest vaikusest, mis siin valitesb...ei ma olen täiesti elus...

Die oli mul külas...mul polnud aega kirjutada...

Sorry, ma ei paranda ennast vist niipea...OLEN emo ja jään selleks...ja mind on võimatu ümber kasvatada...

PS. Töörindel muutusteta.
Eraelu...kui te kohtate, minu eraelu, siis öege talle, et mul on tema hulkumisest kõrini ja tema koht on minu juures!