...

Ma kohe armastan Aweroni unes näha...kõikvõimalikes situatsioonides...
Seekord samuti...aga miskipärast suutsid Hulkur koos Mimicuga end sinna ära eksitada.
Kõige parem selle une juures oli äärmine rahu ja monotoonsus...

Nad seisid Viru keskuse ees...ja ei teinudki eriliselt midagi...aga lihtsalt nemad olid nagu paigal ja liikus kõik nende ümber...nagu oleks filmilint kokku monteeritud, nemad aegluubis ja teised kiirendusega...see oli kummaline...
Ma istusin Viru keskuse katusel ja kõlgutasin jalgu...mul oli seljas Nancy kihluspeo kleit ja käes suur kuldne vihmavari...mingi hetk, ma otsustasin siis alla nende juurde minna ja küsida, mida nad seal teevad...
Hõljusin nii imeliselt aeglaselt alla ja suutsin end maandada täpselt nende ette...ja siis ma alles sain aru, nad on kujud...vahakujud...täpselt nagu elus...
Siis sõitis keskuse ette suur kaubik, sealt hüppasid välja juht ja Crata ja Crata käskis kujud peale laadida...küsisin neid endale...aga ta ütles, et tuleb näitus Oopi juures ja ta peab kujud kohe sinna saama...
Siis ma ärkasin üles...

Ehh,...ja mida see uni siis nüüd tähendab?
Tunnistan ausalt, mina küll ei tea.

Jõud lõppeb ei jaksa enam...

Vähel tahaks ära...
sinna kus päike ei sära
sinna kus ei paisa kuu
sinna, kus olen truum
sinna kus uhkus väsib
sinna kus hoiad mu käsi
sinna kus puhub tuul
sinna kus sõnade luul
iial ära ei väsi...

Kirjutan Maskeraadi ja nutan...
Maskeraad on hea...pisarad on paremad veel...sest nad annavad vabaduse...
Vabaduse nutta, siis kui sa tahad...

Maal on kevad...

Siisikest nägin...põlluveerel sõid neli metskitse....enne kojujõudmist silkas rebane üle tee...ja kodust veidi eemal, kuhu venna oli viinud lõigatud õunapuuoksi ehmatasin välja jänese....
Maal on kevad...kõik hingab ja elab...

On nii vaikne et ei saa magada...öö tuleb avatud aknast tuppa ja toob endaga kaasa tähed ja kahvatu kuu...jõgi vuliseb nii valjusti nagu ta laulaks...ta hääl on monotoone ja uinutav...hing ihkab seda kellegiga jagada...aga teda ei ole...

Väljas on kevad...
Aga minu jäätunud südant ei liiguta see karvavõrdki...

Nancy Clayton Nemo ja maailm

Tegelikult, on ikkagi Lenijev kõiges süüdi! Ega ometi selline süütu ja naiivane tütarlaps nagu Nancy ei saa olla süüdi milleski...
Pupsiku ebainimlikus kohtlemises...awwww....aga ta ju armastab neid kuivatatud sisalikke nii väga.
Oma külaliste hooletusse jätmises...noo...aga selline käitumine Lenijevi poolt ajab ju lausa jooma...lisaks veel need IPPKKK omad, minu pidu rikkumas ja siis mu turvaülema isalikud maintsuskõned...käest ära vajus see pidu...
Abielluda...noo..ausalt, ma ei arvanud, et ma selleni jõuan.
Nii palju siis mängu seest(IG)

Ja selle kõige taga on Lee...selliseid asju välja mõelda ja niimoodi kokku sobitada, et need toimima hakkaksid...vau, mul ei ole selle kirjeldamiseks ikka veel sõnu...
Jumal tänatud, et Sa olemas oled!

Ja mängust...
Tegelikult, on Hulkur ikka oma ette "klass" mängija. Kelle mängustiil suudab mind siiani üllatada...aga ta on endiselt armas.
Ja mõelda vaid, ma oleksin läinud tuge ja lohutust selle ähvarduskirja eest otsima just temalt...juhul, KUI ta poleks teatanud oma kihlusest...tegelikult, polnud mul sooja ega külma, sellest et ta on kihlatud...KUNI seda mulle ei serveeritud, siis ma loomulikult pidin tegema Nancyliku žesti et seda kontrollida ja lõpetada...aga see ei olnud hea...sest ma teadsin tulemust juba enne, oma kihtlatute nimekirjas, kus Hulkurit ei olnud.
Millal tuleb omati päev, kus ma Hulkuri üle kavaldan...või teda vähemalt ignoreerida suudan.

Mimicu tegelane oli selleks liiga kurb...ja Oopi kes teda täis oleks jootnud kihluse jaoks ka ei olnud...Williamit ma ajast tuua ei saanud...niisiis jäi mul Maxwelliga ka kihlumata...

Nemo....noo jahh...mina kuulsin tema haaremist alles pärast kihlumist...aga, ma arvan, et Nancyl on tema jaoks ka oma plaan! Hr Võsaga oli tore...pagana hästi tuli meelde "Alice" larp ja ma nüüd ei teagi, kas see lahendas olukorra....või siis mitte...

Major....ääretult tüütu...ääretult lõbus...ja tegelikult olin ma valmis tema ja "Kuldrannakesega" sõitma ära...lihtsalt juba puhtast uudishimust. Kiusata teda ja bänditüdrukuid oli tore...

Mufista ja Raul...ilma nendeta ei oleks olnud see mäng pooltki see, mis ta oli :D
Ja ma olen natuke ikka enda peale pahane...et ma teisi mängijaid natuke alt vedasin oma köögisahmerdamisega, aga eks ma vigadest õpin...ja tähtis ei olegi see...

Ma ei suutnud korralikult Nancystuda see mäng....ei suutnud mängida ja ei suutnud köögis olla...sisemine ebakindlus oli ja mingi meeleheitehoog...mida ma siis varjata püüdsin...
Hea et on Crata...tore et on Aweron ja armas on pisike Pupsik...

Hea mäng oli...aga mina ei olnud mängu jaoks piisavalt hea...

PS. Kui ma kunagi viitsin, siis kirjutan üles ka selle katkendi Eric Petersoni uuest romaanist ;)

Mul ei ole midagi öelda halisemata elu julmuse üle...sellepärast on targem olla mingi aeg lihtsalt vait!

Head inimesed on need, kes jäävad...
Need kes lähevad, need olid jäämiseks liiga head...

MIS SAAB VEEL SEE NÄDAL JUHTUDA?

Mingi hull masendus...

Ei ole tuju teistele kirjutada...endale kirjutan küll...
Loen siis ja kas kustutan või siis muudan...on vihmane esmaspäev ja ma tunnen, et maailm nutab koos minuga...

Homme on hambarst ja venna sünnipäev...

Oh millal ma ometi saan suureks? Et ma enam ei astuks samadesse
ämbritesse ja mitu korda järjest.
Peaksin siin tänama "väikevennat" ja kalakest, reede eest...mõnikord ma oskan ka EI öelda- eriti asjadele, millele ei peaks mitte EI ütlema...

Loen tunde HP-ni...
Ja üritan arvata, kas Aweron on minule pahane...või ma suutsin jälle asju välja mõelda...võibolla isegi mõlemat.
Cratat nägin täna...Crata on alati hea...isegi kõige halvematel hetkedel on Crata hea...imelik, selliste inimeste olemasoluga võib ära harjuda...ja see on juba halb...

Mu HP kleit ei ole ikka veel valmis nii palju, kui mina seda tahan...mu tuju ja vaim ei ole ka HPks valmis nii nagu mina seda tahan ja ma lõpuks avastasin seda kõike tehes mida ma tahan oma elult, see tundub nii lihtne, et ma ei tea, miks ma varem selle peale ei ole tulnud...
Ma tahaksin nimelt elada oma elu...
Seda ei ole ju palju tahetud? Või siiski...