Fuu....

kõigest on kõrini... Kusjuures totaalselt, tõenäoliselt söön vanaaasta õhtul viimasest rongis teel kodu poole leiba ja joon peale piima...

Jah, hulluks ajab ja peale tulevad mingid kummalised isud...
Ma arvan, et kellelegi meeldiks seda kõike proovida (Aweron, ma mõtlen sind jah!)
Kana suitsujuustu ja pestoga, Kana tandoorirulaad kreeka pähklite ja jõhvikatega, kanafilee sinihallitusjuustu ja toorsuitsupeekoniga...aga mina - tänan ei, ma tahan selle kõige peale kõige harilikumat keeduvorsti võileiba...mida meil firmas ei ole võimalik hankida...

Nii nagu tookord, kui ma soovisin śokolaadi...pisikest 20gr śokolaadi ja ma ei saanuda seda... :(
Kõrini kõigest, sültidest, lihatarrenditest, täidetud seakootidest, pateedest, pasteetidest, verivorstidest, seapraadidest, hapukapsastest, sinkidest, kanapraadidest, kalkunitest, partidest, hanedest ....jätkake ise samas vaimus...
Jõulud ja aastavahetus...

Elu on selline...
Aga kuidas siis jääb ühe vorsti võileivaga? (A)
Viimased lauad, täna 150-le ja homme 200-le, kui need üle elan, siis elan ehk veel...

Kõik algab taas...

Magamata ööd...
Unustatud tööd...
Ihalevad pilgud...
Südamete killud...
Suhte keeristormid...
Naerul näod ja mornid...
Vaikused ja tõed...
Süüdimatu ja õel...

Nobody ever seems to remember
life is a game - I play!

Alustame ettevalmistust mänguks...
Jõuluhulluse periood edukalt läbitud...
Perekond Liivoja jõulud, möödusid pereringis ja traditsiooniliselt.
Mäng jätkub siit...kõik algab taas...

Kohtumine

Õhtu oli hämar ja jahe, kiirustasin koju. Mõtted hulkusid tont teab kus ja kõhedus puges hinge, kui ma läksin mööda mere äärset teed kodupoole. Veel ei põlenud tänavalaternad, ja nii tundus linn veelgi elutum…

Aga seal seisis tema…

Ma polnud teda kunagi varem oma elus näinud, ta oli nii…kummaline? Ei pigem ebaharilik, meie mõistes – see noormees mustas, vaatamas merele…


Tema kahvatus, justkui portselan nukulikus näos ei liikunud ükski lihas, pilk naelutatud kaugusesse seisis ta seal, elades omaette maailmas, kuhu minul lihtsurelikul polnud pääsu… tema õhukesed kahvatud huuled olid kokku pigistatud, ometi polnud ta suujoones põlgust… vaid eemalolekut kõigest maisest.

Mu pilk jäi peatuma ta juustel, need olid sinakasmustad, nagu kaarnatiib, pikad, pea õlgadeni ulatuvad ja kui tuul need nooruki laubale lükkas, heitis ta need uhke liigutusega tagasi, temas oli mingi trots, mida ma ei mõistnud…

Ta oli riides lihtsalt, mustad teksased ja must pluus, ma arvan, et see oli siidist, sest tuul mängis selle varukates ja lahtises kaeluses, aeglustasin sammu ja jälgisin teda. Eriti paelusid mind tema käed, mis olid rinnal vaheliti, pikad peened sõrmed ja ühes neist musta kiviga sõrmus.

Jõudsin temani, nüüd ta justkui ärkas tardumusest ja vaatas mulle otsa, mõne hetke vaatasime me teineteist…

Millised silmad…nii lummavad, sügavad ja salapärased, ma pole kunagi varem selliseid silmi näinud, tume-tumedad ja neis sätendasid tähekillud, nagu teemandid…ebamaised silmad. Ta hakkas liikuma minu poole jõudsin märgata, ta lahtises pluusikaeluses rippuvat talismani, väikest musta südant, valeva naha taustal ja juba oligi minust möödunud…

Peatusin, keerates talle järele vaatama, aga teda polnud enam kusagil, õhus aga oli ta naer… ebamaine ja salapärane, mis võttis külmajudinad ihule, ometi meelitas peibutavalt…

Ma tunsin ta ära…ehkki polnud varem kordagi näinud, ma teadsin, et see oli tema… pimeduse poeg…

Ainult unistamiseks...

...tüdruk vaatas
poisile otsa,
sosistades:"Sa oled
mu maailm...!
Sa lihtsalt oled,
nagu on igatsus kõige
hea ja ilusa järele..."
MU UNISTUSTES...

vaikus

Leian end vaikuses
üle tasase lumelageda
minuga armas tuled sa
vaikus südames kaikumas
on jõulude aeg...

Te ju teate, Teie, kes Te loete seda kirjutist siin...
See on Teile mu jõulutervitus! Te olete erilised, Te lihtsalt olete...
See ütleb kõik...

Ma tänan Teid kõiki selle eest, et olete mu elus olemas, mu jõulusoov teile - on rahu, hingevalgus ja soojus, et saaksite seda hinges alati kanda ja teistelegi anda...

Rahulikke valgeid Jõule!
Siiralt Teie Liilia

imelik

ma olen veel elus...

Täna "õnnestusid" paljud asjad...
Pillasin töötava miksri kraanikaussi kus olid vees kartulid...plahvatas...õnneks mitte eriti eluohtlikult.
Lasin õhku meie kohaliku mikrolaineahju ja selle tagajärjel ei töötanud ka külmkapp, kuna neil oli sama pistikupesa ja pikendusjuhe.

Ja tegelikult...vot nüüd ei suuda ma aru saada...kui valada ära kartulitelt vesi...siis kuum aur, mis tõuseb paneb kindlasti tööle tuletõrjehäire...AGA kui lasta õhku mikrolaine ahi ja mikser...pole alarmil sellest sooja ega külma...ehkki esimesel korral oli köök paksu suitsu täis ja teine kord...natukene isegi rohkem...aga ei vaikus...

Saa nüüd siis asjadest aru...
Ma arvan, et keegi on segi...mina või siis maailm?


Your inner spirit is lost ...

igatsus, .......... järele...

Täna ma tegin endga jõulurahu.

Leppisin jõulutega, oli ka viimane aeg tunnistada endale, et ma ikkagi ootan seda aega, et olla kodus, koos ema ja isaga...lihtsalt olla, kallitega...
Aga ma ei salli seda kommerts ja tehis kristlust mida nad on sinna ümber tekitanud, se on julm ja see teeb haiget, nagu muul ajal maailmas ei oleksi haigeid ja üksikuid, miks siis ainult nüüd tulevad nad inimestele meelde...

Mul pole midagi viga kõik on väga hästi kuni ma sellesse veel uskuda suudan ja elu läheb edasi, alati...
Elu on sebra, musta-valgetriibuline...hmm, minu omaga juhtus vist pesus midagi...on teine üleni tumehalliks läinud...juhtub, mis teha...

Unes näen jälle kummalisi asju ja olukordi...tuttavaid inimesi ja põhiliselt ikkagi larpi...sõltuvus..krooniline, mis teha...

* * * * * * * *
Kiikusin kiigel, mis oli riputatatud suure tamme külge, seljas õhuline helesinine kleit, peas lillepärg loorikesega, mis koos mu juustega õrnalt õhus lendles...oli õhtu, taevas punatas eha...
Minu poole tuli mees, riietatud valgesse, pikk maani rüü kattis ta keha ja seljataha ulatus siidine keep, kaelas rippus tal talisman... Ükssarv...
Mehe süles oli pisike tüdruk...imeliselt siniste silmadega ja särava naeratusega, selline pooleaastane vast, laps sirutas käed minu poole...
Mees naeratas, ta naeratus oli nukker ja ilus, ta pani lapse mu sülle ja suudles mind laubale... Mu kaitseingel, ma tänan sind...jõudsin sosistada, kui ärkasin...
* * * * * * * *
Miks lõppevad unenäod alati nii vale koha peal???

Mulle meeldib vaadata tähistaevast - linnas seda ei näe.
Mulle meeldib kuuskede kohin tuules - linnas seda ei ole.
Mulle meeldib metsa lõhn - linnas seda ei ole.
Mulle meeldib vaadata pimedusse - linnas seda ei saa.
Mida kuradit ma siis siin veel teen?

Armastan oma koduloomi: Helesinist plüüsist Kaisukala ja DepreKassi...vahel kui aega ja raha on armastan ennast ka...
Tavaliselt ei ole... :P

Eile ma loobusin sõprusest...sest ma ei ole seda väärt, ta on liiga hea ja eriline...ma ei vääri olla Tema sõber...
Valus...aga vajalik kogemus, kõike ei saa...ja parem loobuda kohe...et mitte piinata sellega ennast ja teisi...eelkõige Sind, sa ju tead küll, ma mõtlen Sind jah!

Täna ma loobun...
Hmm...endast? Usust? Armastusest?
Omab see tähtsust?
Vist mitte...

hmmm

ah, et siis surnud...selge...tõenäoliselt ületöötamise tagajärjel :P

hetked

...päästavad nii mõnegi päeva...

Nagu ka täna juhtus...
Hulkur tuli läbi, millegi järgi, mille ma talle lubasin. Nii tore oli teda näha :D
ja veel toredamaks läks kogu lugu siis kui ta teatas, et tõi kaasa oma "maitsmismeele" - mu päev oli äkki hea ja ilus.

Jah, muidugi ei saanud mina kohe pihta, millest ta rääkis, aga kui ta tuletas meelde meie eileõhtust telefonikõnet ja seda, et ma Aweroni olin "degustaatoriks" - uute kuninaaria-alaste üllitiste esimeseks proovijaks nimetanud...
Ma sain pärast seda sellest isegi aru, kui ta oli öelnud, et ka Aweron tuleb sööma!

Päev oli hea, kaks head inimest korraga ja mu peolaud sai tänu sellele õigel ajal valmis, ehkki ma ei saanud nendega jutustada rohkem, kui viis minutit, sellest piisas.
Nende nägemisest piisas, et halb päev sai muutuda heaks! Tähh!

Soovidest...
Grimmut tahaks näha! Kasvõi korraks... hetkeks... Tunnen puudust tema erilisest olekust ja oskusest keerata kohe teisele lainele...mina ikka veel ei suuda...
Mängida tahaks, kasvõi natukene... üks larp, mu hingele palsamiks...
JÕULE EI TAHAKS! ikka on mingi jõuluvastikus...ja see on halvanud mu mõttemaalima...

Üks hetk...FOR ME!

23.47

...kui kell on just täpselt niipalju - ja ma olen helistanud läbi 7 taksofirmat ja tahan sõita töölt koju, et hommikul kella 6 tagasi olla, ei ole mitte ühtegi taksot mitte üheski firmas, tekib mul paranoia...

Hmmm...Mis neil minu vastu on?

Elame töö tähe all:
Homme 130 inimese külm ja soe jõululaud
Õhtuks 220 suupistet(tikukat)
Ülehomseks 1120 suupistet ja soe toit ainult 140le inimesele

Edasi...rikkus boss ära mu orkiks hakkamise võimaluse tuues mulle 6.jaanuariks laua 800-le...( võtan vastu kaastundeavaldusi, kui ma juhtun ta selle eest mõrvama!)

Üldjoontes ongi kõik...aa, ma ikka ei salli jõule :S

Ainult Sina võid mu maailma muuta, sest Sa ei kuulu minule...

...on nii ja mitte teisti...

See lugu on minust ja Sinust on see,
sest usu, me lood nii mõneski mõttes -
on üpriski sarnased...

Oma lugu ma ei räägi...liiga raske on see,
on süda, on mõistus ja hing
miks neil jalge all erinev tee???

See on halb ja on hea...ma ei uskunud,
nüüd ma siis tean...

ÖÖloom

Ma olen võõrdunud oma öölooma staatusest, olen tööloomastund, see on hirmutav...
aga mis teha...elu on selline, sellepärast armasad inimesed, kes te tahate minuga suhelda...

Unistage sellest, sest ma teen tööd ja mind ei ole messengeris kuni 6.jaanuarini...no...võibolla vahel olen ka veidikene :P

Ma oln jälle mina ise...:D
Vähemalt ma ise arvan seda...vaatan unenägusid ja unistusi...me mängime veel, mu sõbrad, kohe kui ma leian paar piisavalt hullu inimest kes on nõus minuga kampa lööma...(enne küsige Grimmult, kas ja kui ohtlik/mõistlik tegevus see on, et ma ei peaks pärast vastutama tagajärgede eest)

Alustan uue mängu ettevalmistust...
Me veel MÄNGIME, minu pilli järgi :D!

Päevad...

oleksid argised a hallid, kui poleks armsaid inimesi, näiteks Aweroni, kes käis minu juures söömas...
Paneeritud kanafileetasku, täidetud aprikooside ja taikastmega...Tundub, et talle maitses, mida me järgmine kord tema peal katsetame...:P

Reede õhtused exstreemsed tordi tegemised ei ole nii lõbusad, eriti kui boss toob asjad sulle 3 tundi enne rongi väljumist, aga ma jõudsin...

Hakkan Maskeraadist üle saama... Oli ka aeg!

Ja nüüd maale!

Awww....

milline ilm...
Kuidas ma seda armastan, tuult ja tormi...täna ma kondan hilisõhtuni väljas ja mul on sügavalt ükskõik, kas ma jään haigeks või mitte...pigem mitte sobiks lihtsalt mu ülemusele tunduvalt paremini, aga mulle...

Hmm, minu maailma tasakaalustaja ja eriline inimene, on (salatsemise põhjusel kustutatud)- pärast vestlust temaga tundsin, et kõik ei olegi nii lootusetu ja see kuidas ta suudab vaadata asjadele teise nurga alt on...ainult rõõmustav, mu hing sai tröösti ja ma näen teda homme :D!

Homme on reede ja üks ütlemata hea päev...ma lähen koju, maale, unustan ära selle, on JÕULUD tulemas ja inimesed on hulluks läinud ja mida kõik veel...

Hmm... te loete seda siin...mis tunne on lugeda?
Miks te seda teete...vajadusest teada minust kõike,
vajadusest hoolida, vajadusest tunda ennast vajalikuna,
mõttest, et huvitav, mida ta täna siia kirjutas...
Te loete... Hästi. Ei loe, veel parem...
Eks te ise tea, teie aeg ja teie elu...

Sorry, olen täna kummalises tujus... On neljapäev, te ju saate sellest aru!

Kaisukala...

on sinine, pehme ja meenutab natuke delfiinipoega...awww...
Just seda ma praegu vajasin! Kedagi, keda sülle võtta ja kes mind lohutaks...

Hmm, miks keegi kogenud GM-idest ei hoiatanud mind mitte kunagi tagajärgede eest?
Huvitav kui kaua see kõik veel kestab?
Ja kuidas sellest üle saaks, kiiresti ja valutult...

Ei, muidu on minuga kõik korras...aga ma kirjutasin eilsesse menüüsse MAKSA-kastme asemel, MASKI-kaste ja MAKSUteatise asemel, mille pidin saatma saatsin MASKIteatise, midagi muud ei juhtunud... No...unenägudega hakkan varsti ära harjuma, samuti nagu süümekatega ja rahulolematusega enda üle...

Viimane unenägu, enne tänahommikust ärkamist oli kurb...istusin Irvega, lauataga...suur laud, täis hõrgutisi, pokaalides punane vein. Mina olin sinises kleis ja tema oma maskeraadi kosüümis. Äkki pani ta pokaali käest, võttis maski peast , vaatas mulle otsa, nii, nagu ainult tema seda teha oskab, naeratas nukralt tõusis ja minnes teatas üle õla:"Halb roll oli..." pillasin pokaali lauale, see pudenes tuhadeks tükiks ja ma hakkasin nutma...

Ärgates oli kurk kibe...see on nii mul alati, kui pisarad alla neelan...
Veel kaks tööpäeva ja siis saab koju, maale... Metsa jalutama... Iseendaga olemine on hull...on miljon küsimust ja mitte ühtegi mõistlikku seletust või vastust...
Ma ikkagi ei armasta jõule...:S

hall argipäev...

surub uksest ja aknast sisse...

Enesehaletsus matab enda alla ja ei lase vabaks... Tahaks uluda...tahaks koju ja eemale maailmast.

Eile kirjutasin TG-le jõulunäidendi...eriolukorras ja kiiresti...ja ei suutnud ka sealt maskeraadi eemale hoida...see on mu kummitus, mu luukere kapis, mida veel kaua pean analüüsima ja parandama, enne kui suudan rahule jääda endaga.
Maailm mu ümber kannab jõuluootuse maski, mina kannan hea inimese maski, vaikus kannab surma maski ja ma tunnen kuidas hall argipäev minust teerullina üle läheb ja kõike on vähe, nii vähe...

Kui leiad sõbra, kas saab olla üldse kindel, et sinust tõeliselt hoolitakse, või on seegi vaid MASK? Mis on sõprus, kas tõesti vaid sõna, mida me kasutame päevas mitukümmend korda, või on selles ka midagi enamat? On see igatsus täiuslikuse järele, on see lootus, on see usk, armastus....ma ei tea...

Vaatavad mind peas "me saame sinust aru" mask ja südames hoopis- mõttetu inimese definitsioon. Prelüüd klaverile ja viiulile... Mängi mulle mu prelüüdi klaverile ja viilulile ja vaata kuidas ma hulluks lähen ja naeran sinu ja enda üle!

Lähen, ära...poen maailma eest oma pehmesse voodisse, võten heldinult öökapilt "Maskeraadi", uue, lõhnava ja veel lugemata raamatu, mille armsad mulle kinkisid ja poen enda eest sinna peitu...

Diagnoos - igatus täiuslikuse järele...eriti raskel kujul, ravimatu...kunagi lõppeb surmaga.

The end!

Iga mäng saab ükskord otsa...

Kurb...ja "lõpuks ometi" tunne...

Nii kokkuvõte:
1. Head mängijad suudavad ka halva mängu teha mänguks, millega nad ise rahule jäävad.

2. See mäng oli kaos meeleheide ja korralagedus. KÕIK, mis sai minna segamini tegi seda ja asjaolude kokkulangemine tegi selle veelgi raskemaks mu jaoks: (Tan sõitis haiglasse ja Janne-Lii, ei saanud oma hääletu häälega mängima tulla, mis tähendas, et ma pidin ise mängima :S)

3. JÄRGMINE KORD, MA ENAM NIIMOODI EI TEE! /ma teen hoopis teisti...paremini! Nüüd ma juba tean asju, mida ei tohi teha ja asju kuidas tuleks teha/

4. Isu uut mängu teha ei kadunud kuhugi...ups

5. See kõik on hirmutav!!!

Ma armastan teid kõiki, te olete inimesed, tänu kellele tundub maailmas elamine täiesti mõistlik tegevus olevat ja selliste hetkede nimel tasub elada...(isegi kui see on mängusiseselt juhtmestunud kaos...ja mitte midagi millesti aru ei saa...vahel oli minul see tunne, et kohe kukun ümber...sest et...oh jah...)

Aitähh Teile, usalduse eest!
Ma armastan larpi...teha (A) - kõigest hoolimata,
sest mul on fantastiline toetus-tiim ja Teie!

19.47

ma sündisin maailma täna,
muid paiku ma üldse ei tea...
ma sündisin maailma täna,
küll maailm on ilus ja hea!

Sorry, sõbrad...ma kahjuks ei pea sünnipäeva, ma teen larpi... Hale vabandus, et mitte kohtuda kohustuslikus korras tuttavate ja ekssõpradega, kes elementaarsest viisakusest sinu juurde hiilivad lootuse läbu ja klatśi saada...

Seedkord mitte! Mul on seekord mäng ja koosviibimist ei toimu! (olen õel, kuid mul on absoluutselt ükskõik kogu see sünnipäeva jura!)

See mäng on kingitus, minu kingitus neile, kes panid mind armastama LARPI, see on mu tänu ja mu mälestus mu 30.sünnipäevast.

Homme on "MASKERAAD"!!! :)