Maailm minu pilgu läbi

Ma vaatan maailma ja maailm kaeb mind
mul pole hinnasilti ja puudub triipkood
ma pole täna inimene olen väike urbanloom
ja täna sa lihtsalt ei mõista mind...

ma olen super

kõige paremini oskan, ma kokku osta mitevajaminevaid asju, eriti riideesemeid ja pudinaid...täpselt nagu harakas...
mis sädeleb selle pessa tassin... ja kõik kohad on igasugust sodi täis...aga nüüd KOJUMINEK!

reeglid

1. anna endale andeks
2. anna enale uuesti andeks
3. vaata kahte eelmist punkti ja toimi vastavalt!

ja maailm saab ilusaks ja heaks :(

hmm, tundsin, et midagi on nagu puudu...

ma pole siia kirjutanud terve nädala...
Imelik kas pole...vaimustus on nagu üle või? Ei...seda mitte...
Tõde lihtsalt on valus välja öelda... Ma hakkan inimesestuma :S

Sorry!

isiklik elu

esiklik ilu...
Mina kõnnin, mööda rada
mööda olematut teed
mööda minust vurab maja
vurab auto ja tapeet
hullumajas valged seinad
roosad trellid akna ees
abielus hingetuna
on ta iganaisemees...

ma lihtsalt tunnene ennast täna Paranoiliselt ;)

iseendaga

riius olla ei ole tore....
aga sellegipoolest ma oskan seda suurepäraselt - teen edusamme...
Tagurpidi, et mitte endani jõuda ja maailm naerab...

Aweron pani mulle kärbse pähe :)

Sõitsime täna siis Aweroniga särgiriiet ostma ja siis teeb Siilike, minu soovi järgi talle särgi :D
Kätte saab 4.08 ja siis saab ta sellega sõita Sünnalarpile!

Tegelikult kärbestest rääkides... Küülikutele tuleb Üllatus :D TORT!!!
Idee by Aweron ja teostus by me ;)

Ja nüüd martsipani ostma...

...valetamine...

valetamine ei ole ilus :(
aga ma teen seda ometigi, sest ma tahan nii väga saada sünnalarpile... Ja mul on enda pärast pisut häbi, aga ainult pisut, sest ma olen ju ometi nii püüdlik ja tubli olnud, et olen selle endale auga preemiaks välja teeninud...
Sellest järeldub! KUSS SÜDAMETUNNISTUS!
Ma lähen larpile!
:D

paus

tuju on selline, et mitte seda ära rikkuda tuleb teha kena väike paus!
Mitte ütegi rida rohkem blogi ei tule...täna

Parim osa reisist

On siiski kokkamime... ähvardad et hommikul saate putru ja seda sa tõepoolest teed siis :)
on nii vahva jälgida inimeste näoilmeid...
Sellest et pannkookidest ilmajäämise hirmus taldrikud tühjaks söödi...sellest me igaks juhuks ei räägi, aga see oli armas :D

ja edasi.... kondasime mööda saart, uitasime mööda metsateid ja jõudsime lõpuks mu kalli vanaema juurde :)

..nii hea oli kodus olla, lapsepõlve radadel kolada ja tõmmata ninna seda vana head lõhna, mis on vanades majades... Kõik oli nii nagu enne ja ei olnud ka... puud olid kõrgemad, mina olin vanem, aga vanaema oli ikkagi endine...

Olime väga vara tõusnud, ometi tundus nagu keegi meist poleks väsinud...
Sõime mandri võileibu ja puuvilju...
Ma tahtsin oma mere äärde, läbi metsa otse Põhjaranda, üksi iseendaga...ainult mina ja meri...

Sundisin mudilast natu tuduma... tuppa ta ei läinud :S aga nõustus siiski korraks õunapuu alla oma tekile pikali heitma... Lubasin, nendega mere äärde minna, kui nad natuke magavad....jonnisid, et ega nad nagunii ei jää magama...
Aga ometi, õige pea magasid mõlemad, tõin poisile toast lina peale, päike oleks muidu talle liiga teinud. Ja läksin...

....tagasi...

aga oi kuidas ma ei tahtnud tagasi tulla....
Meri... laev...kadakad...mmm mu suvine muinasjutt, millest kohe lähemalt räägime!

Sellest, et kõik algusest peale ära rääkida pean ma ikkagi alustama sellest et Tarmo on siga!
Ta ei tulnud meiega kaasa ja kadus üldse silmapiirilt! Aga kokkuvõttes seda parem meile:
Niisiis läksime kolmekesi:
Mina-"Kallis tädi Eveli!"
Siilike
ja Mudilane :)

Meie reis hakkas öösel kell pool neli, minu maja eest...
Kõigepealt seoses sellega, et lasteaed ei kuulanud "Kallist tädi Eveli" õnnestus sõita edasi ja tagasi ja jälle edasi, sest minul oli õigus ja aga nemad ei kuulanud mind- ometi jõudsime me ilusasti esimesele kella 6-sele praamile :)

Juba homme on ärasõit!

Pakkida ennast, toit, telk, magamisvarustus...
(ja muu kraam mida nagunii vaja ei ole)
3kg kosmeetikat
tagavara riided
peoriided
2 paari kingi
teine käekott
seljakott
spordikott
ja see kõik tuleb mahutada ära ühte autosse.

MEESTERAHVAID ei saa usaldada!
Kui ma veel ükskord usaldan MEHI, siis teen otsaette musta markeriga risti juhul, kui nad suudavad oma sõna pidada!
Mehed on sead ja seda mitte vähe!
Ma vihkan mehi täna ja alates homsest hakkan feministiks!
Ja kui ma ei saa sellepärast Hiiumaale minna,
siis hoidku kõik ennast püha viha eest, mis neid tabab!

ps. Ei kehti armsate tegelaste ja mudilaste..ja poisikeste kohta! ;) < nad ju saavad aru küll keda ma mõtlen :D

Juba homme on ärasõit!

Täna on 13...

aga ei olegi reede :)

Öösel on kummalised hääled, istusin...no õigemini küll seisin täna öösel mitu tundi Laagna tee sillal ja kuulasin öö hääli linnas...
No öelge ometi, et see pole normaalne!

Minna korraliku inimesena kell 21.30 voodisse ja tõusta üles mingi kell 01.00 ja siis tundes tungivat vajadust majast välja saada jalutada ja passida sillal kella poole neljani :O
Lootusetu!

Ma ei saa enam ise ka endast aru..ma vajan tõlki! :(

He-hee

teed tööd siis tuleb ka armastus ütlevad nemad...
Vale puha, kui teed vaimutööd, saad hingehaavandid
kui teed köögitööd, saad veritseva sõrme,
kui teed mõttetööd, saad mega suure peavalu...
sellest järeldub: ÄRA TEE TÖÖD!

Miks ma ennast küll kunagi ei kuula... :S

Esmaspäev

kui ma kunagi hakkan uskuma, et kõik on täpselt nii nagu peab- läheb maailm hulluks kätte ära!

Vajan täiskuud, maagiat ja küünlavalgust...
Hinges nutab klaver ja ma ei usu enam IMEDESSE...

Aga imed usuvad minusse...
Päeva parim hetk oli mobiili leotamine keevas supis :D- ma saan uue telefoni :P

Ma olen andeKASS!

Olde Hansa keskajapäevad...

Oh, by Aweron:"Elu oli lill!", vähemalt see nädalavahetus...
Niipalju vahvat seltskonda ja inimesi :D

Ma nägin jälle oma Somnia GM-e...
Sprot on nii armas :)
Ja ma ületasin oma hirmu, rääkides Pereginiga... Eneseületamine on nii tore ja Somnia pruut oli nii armas...Pereginiga isegi võib rääkida ja Diel on vist siiski õigus... ta on siiski ohutu ;)

Töö...homme jälle tööle, oh kuidas ei taha :(

täna on neljapäev...juba :O

Täna ma lülitan ennast muust maailmast välja ja sukeldun pea ees Keskaegsesse vanalinna...
Unustan eelmise larpi ja keskendusn uuele...

Soovitus iseendale: Püüa vähemalt seekord larpilt tagasi jõudes mitte kohe isikliku elu ämbritesse astuda(eriti kahe jalaga korraga ja nii et maapind jalgealt kaob)
Mina...no, mina suudan ju alati :)

Ps: Mmm, mu uusim leiutis "Aweroni mega plaadipitsa" - jessas, ca 4cm kõrgune ja kolehea asi oli, vähemalt arvasid teised nii... Peaks Aweroni enda peal katsetama (A)

...pahndused...

nad leiavd mind alati ise üles, nad kohe arvavad, et ma ilma nendeta kuidagi ei saa.
Enesehaletsushoogudega võideldes teen haiget inimestele kes (vähemalt näiliselt) hoolivad...

Tänane päevasisendus:"Elu saab varsti lill olema!" < by Aweron
Ma saan hakkama...ükskõik kuidas MA SAAN HAKKAMA!
Kui ma ise ka sellesse niipalju usuks.

Alustasin ploti kirjutamist...
see on veel kergem kui näidendi süzee alustamine, huvitav, millal asi keeruliseks hakkab minema...siis kui üle viskab?
Ma ei saa, nüüd ma juba pean endale tõestama, et ma suudan ka, midagi nii toredat korraldada...
Kas suudan?
Kui suudan?
Kuidas suudan?

Ma mõistsin surma vaikset kutset,
ma mõistsin enam elada ei taha,
ma mõistsin - oma rinna viimset tukset,
ma mõistsin - vahet pole hea või paha...

Ma tundsin surma joovastavat lõhna,
ma tundsin käeall ta siidist rüüd,
ma tundsin kuidas langes keha,
ma tundsin - hinge vabanemispüüd...

oo surm...

Oo surm, mu hüüet sa kuule
tule tasa läbi sumeda suveöö
sinu omaks , kui tahan saada
ära vaata, ma kartma ei löö...

Oo surm, võta mind kaasa
lähme tantsime katustel
sinu omaks kui tahan saada
naerda omaenese matustel...

Oo surm, mul ulata käsi
las käin sinuga kolgata teel
sinu omaks kui tahan saada
ära ütle et mõtle veel...

Oo surm, mind laubale suudle
las ma vaatan su silmadesse
sinu omaks kui tahan saada
jäine hingus kingi mu sisse...

:'(

....ma hõljun inglina taevas
ja kõik mu ümber on udu sees
kõnnin "isa Obiga" pilvede laevas
surm varjuna kõndis mu ees...

Nii ilus mäng oli...
Kõige kõige ilusam hetk oli see, kui oli juba öö ja meie rändurid külast lahkunud, edsimest korda olid külamehed meid tüütamas käinud st ma olin üles äratatud... Mingi hulkur oli meiega ühinenud ja istus ka lõkke ääres. Isa Obi laulis mulle koos hulkuriga unelaulu, oli öö, oli pimedus ja nende hääled kokkukõlamas- mul oli tahtmine nutta ja ma tundsin sel hetkel, et enam rohkem rolli minna ei saagi, et mina olengi see vaene tüdruk, kummalise elu ja lapsemeelsusega ja kasuisaga, kes hoolis... Kui isegi praegu sellele mõtlen...poeb silmanurgast pisar palgele...
Tähh!

HOMME ON LARP.....

SEE LIHTSALT ÜTLEB KÕIK JA ROHKEMGI VEEL....

Ja veel on Aweonist ingel... :)
See saab lõbus olema....ma loodan seda...usun seda...ah, nojahh, ma lihtsalt TEAN seda!!!

Ma näen jälle ta õekest, Aega :D
ELU ON ILUS :)

Ps: Haigena on koleraske küpsetada...aga ma püüan.... :)
sest sõna peab pidama!