Ma ei hakka...

on nii nagu on...järelikult, nii peab olema...
Kui nii ei oleks, siis oleks teistmoodi, kas nii oleks parem?
Ma ei tea...kui oleks teistmoodi siis ma teaks...aga ei ole, on just niimoodi, just siin ja just praegu.

Kastipaigutus, kasti peale kast ja kasti sisse inimesed...kastiühiskond, kastitsim...
kastikaalutusel, kastifilosoofia...

Uni oli kummaline...
Istusin suures tugitoolis, minu ette jäi baldahiinvoodi, veinipunasest sametsit eesriiete ja siidist lumivalge voodipesuga, tõeline kuninglik ase...

Minust vasakule jäi aken, veinipunaste kardinatega, sealt paistis aed..mille keskel oli "suudlevate tudengite" kujuga purskaev...see oli valgustatud, kui vee asemel purskas sealt piimjat vedelikku...miskipärast...
Väljas oli täiskuuöö...nägin selgesti aknast kuud, mis paistis tuppa, valgustades seda kahvatukooljasliku kuuvalgusega ja ma sain vaadata, kes magas seal...

See oli X, ta magas sügavalt, juuksed langenud lahtiselt padjale, tekk tõusis ja vajus ta hingamise rütmis...vaatasin teda...saamata aru, miks ma seda teen, või kes ma seal olen...
Ta oli riietatud siidist pikka vanaaegsesse ööriietusse...pikk särk, pitsilise krae ja poolipuhvis varukatega...nägin ta kätt, mis oli teki peale tõstetud...

Äkki avanes minust paremal uks...sisenes Y...tema tundsin kuidas temaga koos tuli pahmakas külma jäist õhku...ta ligines voodile suul iseteadlik naeratus...

Ta võttis noormehe tekil lebava käe ja otsis sellelt pulssi...tõmbas siis poisi särgi kaeluse paela lahti...ja lükkas ta pea kõrvale...juuksed vajusid ta näole varjates poisi Y eest, too lükkas hoolimatu liigutusega juuksed kõrvale, paljastus poisi kael ja enne kui ma sain midagi teha või öelda vajutas ta sinna oma hambakesed...ja imes end poisi kaela külge...

Poiss oigas vaikselt läbi une...tüdruk jätkas oma tegevust ülima naudinguga..vaadates aegajalt klaasistunud pilk silmis minu poole...ta huultet tilkus verd valgetele linadele...siis ta lõpetas äkki...lükates poisi endast eelmale....ja limpsides huultelt verd liikus tagasi...sinna kust ta tulnud oli...

Tõusin ja vajudes põlvili voodi ette võtsin poisi käe oma käte vahele...see oli veel soe...kuid vajus lõdvalt tagasi voodile...ja siis ta liigutas...
Ei..ta ei olnud surnud...ta magas...magas väga sügavalt ja teda ei saanud äratada...kuidas ma ka ei proovinud...

Sisse tuli Q..kandikuga, eemaldusin voodist tagasi oma kohale, ta lähenes kiiresti, keeras X-i selili lamama ja puhastas ta kaela, korisas kõik, mis vähegi oleks andnud aimu Y sealviibimisest ja riietas poisi uude puhtasse särki....kohendas patju ja asendas verise taas puhtaga...

Vaatasin nagu oma armsatega tummfilmi ja ma ei saanud sinna sekkuda...Ja mul veeresid pisarad üle näo, ja ma nutsin, kui ma ennast vaatasin mõistsin, et ma olin nukk....väike tullakas kaltsunukk, pandud istuma tugitooli...olin Xi väikese õe oma...
Ja mu pisarad kukkusid põrandale ja muutusid tillukesteks klaaspärliteks...mis kuuvalguses sädelesid nagu taevatähed...ja ma tundsin, et ma tahtsin surra....

Ärkasin selle peale, et oli kohutavalt külm...tekk oli põrandal...ja padjad ka ei tea kus...

Asenda X, Y, Q nimega loetelust...ja sa ei saa samuti rohkem aru, kui mina...

Hea, et Zeek on, muidu oleks asi kehvasti...armasad on alati head...
Tähh!

Issi sai laupäeval siis 60

Hirmus...tulevad kokku inimesed söövad joovad ja hakkavad sind ebainimlikul moel piinama, et
miks sa ei ole abielus?
miks sul ei ole lapsi?
miks sa nii paks oled?
miks sul oma noormeest ei ole?
miks sa ei võiks mehele minna?
miks sa ei võiks kasvõi üksi last hankida?
miks sa ei võiks autojuhilube teha?
miks sa ei võiks minna lõikusele et saledaks saada?
miks sa alkoholi ei joo?
kas sa oled rase, et sa ei joo alkoholi?
miks sa maale elama ei tule?
miks sa ei võiks...teeks...oleks...jne jne jne

MA JU EI TEA!!!!
Issand halasta, ma ei oska nendele küsimstele vastata ja ma ei taha ka seda teha...jah, ma tahan seda kõike...aga ma ei tea MIKS nii ei ole...ju ma siis ei ole seda kõike väärt lihtsalt!
Ja see, et nädala pärast 2.veebruaril on vanaema 80.aastane juubel ja seal kordub kõik uuesti ja hoopis hullemini...see ajab juba praegu meele mõrudaks...

Millal ma ometi saan oma töömajanduse nii järjepeale, et trenni ka jõuan?
Jumal seda teab...küsige temalt....

/me on vastikult irooniliselt õel/

Ehh...

Tuju ei ole...halama ka ei taha siin hakata, ei ole nagu sügavamat mõtet.

Rahu minus on asendunud mingi ebaleva rahutusega...
Kas see kõik ongi seda väärt? Või on see ehk liiga kõrge hind...
Võidad enda, kaotad kõik...

VIHKAN vastlapäeva!
Vastlad...lahe, sõidud mäest alla...seltskond ja lõbu - minu jaoks 324 vaslakuklit +/-veel tont teab kui palju...
Enne 5.veebruari olen väga plahvatusohtlik, hoian heaga armsatest eemale, pole vaja neile seda kõike peale valada, mis mind on tabanud...
Enam ei mõju ka mingid looduslikud vahendid...enesesisenus näiteks
...on jäänud üle kasutada eriti ekstreemseid ja "alati mõjuvaid vahendeid" mängime...kujutlustega...imelisest unistusest nimega Maskeraad...

Homme on PAREM kui täna...aga ma täna ei usu isegi seda mitte...

Jess!!!

Nii...aga nüüd on mul esimese mänguseltskonna rollid koos :D
St siis et 7 esimest :D

Et siis nüüd on olemas Aweron, Hulkur, Acrata, Firiel ja veel 7 = 11 :D

Kuidas mõnikord ei vea...

Akadeemilise osa asemel jõudsin laupäeva hilisõhtul koju, tänu kliendi lahkele meelele ja nõustumisele, et ta noorem vend mind siiski koju, mitte linna ei viinud...37km peopaigast ja rahulolevad inimesed on suht tolerantsed.

Väsimus....ja unehäired...ärkan üles mingi hirmuga...värisen ja hingeldan, nagu tahaks süda rinnust välja hüpata ja põgeneda minu seest välja...ja siis ei saa enam magama jääda...minuteid...tunde...

Tänased hetked kuuluvad arvutiga jagelemisele...noh...ma ei saa temast jagu...eriti kui kõik annavad küsides erinevat nõu...ja ma ise ei jaga mitte midagi sellest...ehh, mida ma ometi hakkan peale...lähen ja annan kasti kellegi hooldada...

Homme on jälle tööpäev ja ma pole üldse puhata saanudki veel...niuks...

Olla õnnelik...

Sain täna ühe väga erilise jõulukingi kätte...
See oli nii ütlemata armas ja soe ja ma tundsin sellest nii puudust, kogu aja...
Lapsik ja rumal...küllap vist, kuid pole ju midagi paremat soojast kaisutusest inimeselt, kes on sulle eriliselt armas ja kallis, kes on lihtsalt oma...
Kellege koos sa ei tunne end nii, nagu vajataks sind ainult sellepärast, et sa oskad teha süüa...ja kes ei naera su üle, vaid naerab koos sinuga...

Rohkem selliseid õhtuid...palun...
ja ma saan ehk jälle inimeseks, kui ma end jälle ära ei unusta...

Täna, kui ma magama lähen, mõtlen ma neile armsatele inimestele, kes mind ümbritsevad ja saadan kõiksuse poole teele oma soovi, et nad oleksid alati nii õnnelikud, kui mina praegu, koos oma lähedastega ja inimestega, kes neid ümbritsevad - OLLA ÕNNELIK, selleks on nii vähe vaja...

Öömusikaks sai täna:
"Lady Sleep"
Birch, Maximilian Hecker

Töö tähe all...

See nädal kujuneb ootamatult töiseks ja ma ei jõua trenni ja ühte inglise keele tundi..deem! ma ütlen, selline asi ajab vanduma lihtsalt...jalutuskäigud õhtul koju ei asenda seda puumõõgaga vehkimist ja seltskonda.

Ilmast seotud tujukõikumine muudab mu veidraks, hoian parem eemale kõigist, siis on kindel, et ma ei suuda tekitada kaost, meeleheidet ja korralagedust korraga. Ilm muudab emotsionaalseks...või siis emotsioonituks..."emo-goblini" tase on äärmiselt madal...ja söögist on absoluutselt kõrini...leiutasin koogi...uue...aga see ei maitsenud mulle...teistele küll, aga mulle mitte...kunagi peaks kellegi peal katsetama...

Aweroni blogi ei saanud kommenteerida... :(
Hearti blogi ei saanud lugeda.... :S
Triinu blogi samuti mitte.... :(
Mis toimub? Ma tunnen ennest täielikus infosulus...
Gea oma oli vähemalt oma kohapeal alles... :)

Tänase päeva "Awwwww" hüüatuse osaliseks saab Gregik :) ikkagi esimene ametlik regaja kui nii võib lugeda - isu mängu edasi teha kasvas veelgi.

Ma tahan magada täpselt niikaua, kui ma tahan, ilma et keegi mid ärataks üles...
Lihtsalt olla oma pehmes voodis siniste satiinlinade vahel ja tunda, et ma puhkan...
Lihtsalt magada...stressan...ehk läheb kunagi üle...

Pühapäevaline...

Äärmiselt asjalik laupäev möödus kuuseväljutamise tähe all.
Koristamise rõõmudes ja küpsetamises...kodu....mida kauem ma elan siin linnas, ma tajun, et see siin ei ole minu kodu...

Maal teed akna lahti ja tuul, mis tuhiseb sinuni puhub on värske ja lõhnab mulla ja kevade järele.

Nukker oli laupäevaõhtu...siis tahtsin nii väga olla linnas armsatega koos...
Nii väga, et isegi süüa ei tahtnud...ja siis tuli mul hea idee...kirjutades on nad ju minuga...
Kirjutasin rolle...nii tore hakkas...ja mu armsad olid jälle minuga...

Pühapäev kuulub ainult mulle...

Täna vist on kõik inimesed ilusad ja head!

Reede...tordimaraton

Aweron on maailma parim torditakso :D
Nii, hea, et ta oli nõus Zeeki tordid kohale viima, loomulikult suutis ta ka tekitada kaose, aga kuna see oli hiigla armas kaos, siis ma ei olenud isegi pahane ja kuri sellepeale.
Kahju oli ainult sellest, et ma ei saanud ise olla Zeeki juures sel päeval...

Aweronile kenasti tasutud ka kõhutäie punase kalapraega ja saadud kirja tema nõusoleks ekstreemsute läbielamiseks...tunnistajate juuresolekul :D

Nüüd siis maale...koristustalgud siit ma tulen!

Larp nõudis esimese ohvri...

Läksin teisipäeval keeltekooli...teele jäid ette väikesed kioskid, kus aeg-ajalt saab kena larpinänni...pudinaid selliseid läikivaid ehteid, ja siis klaaskuule ja muud mida ühel naislarparil võib vaja minna...

Ja seal nad olid....imelilusad kuldsed palastikust kõrvarõngad...ainulaadsed ja babraarselt vulgaarsed tavainimesele...mustade sätendavate kivikestega ja kuldsete rippuvate osadega, pikalt alla rippuvad ja vaimustavad....
Imekenasti sobivad mu kuldse paruka juurde....ja kauni kleidi juurde...mu aksesuaaride ja imelise meigi juurde...

Vaatasin neid lähemalt...kaugelmalt ja palusin neid mulle lähemalt näidata...ja siis selgus see, mida ma ei osanud kuidagi arvata....
need vajasid kõrva-auke.....deem...milline kurbus mind valdas...

Jalutasin siis edasi...kuni jõudisin Salo Centrini ja seal see oli...kõrvaaugud 95.- krooni...
Oooei...mina ja valu...
Mina ja augud :S
Mina ja kaunid larpi kõrvarõngad....
Mina ja imeline Nancy roll....
Mina ja ....
ja kõrvaaugud....

Üpris hirmus üleelamine...oli, aga tunduvalt õnnelikumana läksin ma tagasi kioski juurde et osta endale need ihaldatud ehtejubinad, vaid 35.-krooni ja selline "ilu" oleks olnud minu....

AGA KEEGI OLI NEED ÄRA OSTNUD!!!!

Nüüd on mul kaks õnnetut auku kõrvas...ja sinna pole mitte midagi riputada...ikaldus ma ütlen!
Nancy ei ole vist õnne tähe all sündinud....
Algab uus meeletute kõrvarõngaste jaht....

Mõtlen mängule...kihlakingitused....glamuur....miljöö...
Lihtsalt awwwwww.....

Valikuvabadus...

Kui ma valin ingliskeele...siis ma ei saa autokooli...
Kui ma valin autokooli...siis ei jää raha ingliskeeleks...

Kui ma valin taaskehastamise ei jää mul raha larpiks...
Kui ma valin larpi ei jää mul raha taaskehastamiseks...

Kui ma valin eraelu ei jää mul aega karjääriks...
Kui ma valin karjääri ei ole mul mingit lootustki eraeluks...

Kui ma valin salenemise...siis ma saan kaasa ülima närvilisuse...
kui ma olen rahulik...siis ma söön ja söömine teeb paksemaks...

Kui ma käin trennis...siis mu käsi on väsinud...
Kui ma ei käi trennis siis mu ranne valutab...

* * * * * * * * * * * * * *
Ja ma tahan masinat, mis minu mõtted kirja paneb enne kui need igavikuks saavad...
Unes ma nutsin...nutsin su haual ja ärgates tahtsin ma sulle heliseda...
et teada, kas kõik on ikka hästi sinuga...aga ma ei julgenud...Minu armastus sinu vastu teeb mulle haiget... Olen juba õppinud jälle püsti seisma toetudes sõpradele...aga ma ei ole ikka veel mina ise...

Miks ma ometi armastan sind?

Tule ööpimedus võta mind sülle...
minu päike ei paista enam...
öö jäänud on mulle

Ole parem vait!

Ei maksa möliseda, kui tulemusest midagi nagunii ei sõltu...
Ajasin elurütmi sassi...
Hommik 6.30 ärkan, maksimaalset 25 minutit ja uksest välja.
Töö 8-16 (enesekasvatus teemal, sina ei pea mitte üle tööaja tööjuures passima)
Siis koju, läpakas voodisse kaasa ja trükkima, mingi hetk vajun magama, ärkan mingi kell ja trükin edasi, siis hiljemalt 2 üritan uuesti uinuda...ja sis 6.30 on suhtkoht raske uuesti üles ärgata...
Oli sed nüüd vaja....ja selleks kulus mul kõigest 3 päeva, et see kinnistada - ei noo, tubli töö!

( siia ma peaksin kirjutama eilse unenäo...aga miskipärast on mul piinlik, selliseid asju kirjutada...ehki tegelikult ei olnud see unenägu sugugi halvem eelmisest..aga ütlemata armas oli küll - hoian siis parem endale (A) )

HP kihlakontor.
Kavaleride hulk mängus kihlumiseks laienes veelgi...aga nagu tavaliselt, mitte ühtegi sellist, kelle ma ise endale mängukaaslaseks oleksin valinud...kellega koosmängimine tundub liiga ebalevalt lihtne, kellele vaatan veel ikkagi alt üles, kellega ei mängi juba M4 pärast koos, et mitte välja lobiseda saladusi, kes tundub lihtsalt hirmutav, kes liiga mitte minu stiilis mängija, kes tekitab sisemist rahutust minus, kes on liiga leebe ja kes liiga ignoreeriv juba eelmisest mängust...
Mõne ju isegi valiks...kuid segan seejuures oma mänguga tema mängu...selles olen ma 100% kindel...
Valikud, valikud, valikud...
Tõmban õige enne mängu lihtsalt loosi ja las Saatus ise vaatab, mis edasi saab...

Kapsas...

Täna ma ainult maskeerun, sest ma olen muudeks asjadeks liiga kapsas...
Kell on kolm öösel ja ma lõpetasin mütoka jaoks toiduplaani.

Kui ma nüüd peale magamist ärkan siis on PÜHApäeva pärastlõuna ja ma sisustan oma aega sellega, et teen maskeraadi, käin poes ja olen lihtsalt ilus...

Unes nägin kloonitud Awerone sealt pildilt...karjusin ja ronisin jalgupidi lauale sest nood kõditasid sabadega ja piiksusid kooris:"Wiiiiii aaare the sempiooons, my freeeeend!"
ja siis hakkasid nad kaklema kuskilt ilmunud Dreiaga, kes oli neist poole suurem...
Mingil hetkel haarasid nad Dreia tõstsid enda kohale õhku (nagu kontserditel mõned esinejad end lavalt rahva kätele heidavad) ja hakkasid ruumist välja kandma...ma juba arvasin, et nüüd ongi kõik, kui tuli Mimic, mängides vilepilli ja Aweronid hakkasid tukka viskama ja tantsima ja väänlema, meenutades kuidas indias maotaltsutajate hoolealused tantsivad ja Mimic jagas neile kõigile piparkoogipallikesi ja rummi...
Siis tulid Hulkur ja Alari ja veel keegi ning kogusid pisikesed kloonitud Aweronid kokku ja viisid kuhugi, Mimic ulatas mulle käe...ja ma ronisin laualt alla...
Siis hakkas midagi väreleme ja helisema...

Mitu korda ma pean ütlema, et enne 9 laupäeval ja pühapäeval EI TOHI HELISTADA, nii ma nüüd ei teagi, mis edasi sai...:S

Elu läheb kiireks...

Uus aasta on alanud tormiliselt....
Mida ma tematlt küll oodata ei osanud, hea on muidugi, et on kiire, kuid et nii kiire...seda ma ei lootnud.

Tegelen hullustega....eriti hull on see, et olen sattunud Ajaga vastuollu, kipub teine kogu aeg käest libisema...ja ajakaod on suuremad, kui ma arvasin...

Vajan...veidi aega...

To do list pikeneb hämmastavalt kiiresti:
HP- kostüüm, menüüd, Nancy mänguplaan
M4- eelkuulutus, kuulutus, rollijaotus, sissetrükkimine, kohakinnitus
Mütofest - toitlustusplaan, rollimäng, taaskehastamine, demotoitlustus jne, jne jne
Teater - tädile laste etendus, kostüümid, kava, muusika, noodid
Töö -tööplaan, koormuse vähendamine, suhete loomine, loobumine lisalaudadest
Trenn - jõuaks kord nädalas kohale oleks juba super!
Kool - inglise keelega järgi jõudmine teistele ja kas teine osa kursusest ka võtta või mitte?
Eraelu - ehk oleks aeg tekitada, projekt koos Pixiga ellu viia ja sõpradega ka midagi ette võtta...

Aega on nii vähe kõige selle jaoks...

Head uut aastat!

Jälle uus...et siis mõne aja pärast saada vanaks ja väsinuks, imelikud me inimesed ikka oleme...

Kui mõttetud on meie püüdlused ja igavad meie soovid...
Siiski, ehk toob meile kõigile alanud aasta, midagi, mida me temalt ootame!

HEAD UUT AASTAT!