Hakkab peale....

Mängijaid langeb ära nagu sügiseseid lehti puudelt...
Ma olen õnnetu...kurb...aga elul on oma seadused ja see on kõigest mäng...

Varsti on kõik...ja saan ehk pühapäeva ööseks kõigil ka käes nende lehed...
Ma kardan...
Ei ma olen julge...

Ma ei tea...lihtsalt ei tea...

mossitan

sest ma pean rollilehtedega tegelema ja töö uputab uksest ja aknast sisse...

Koht on, söök on...
aga nüüd on vaja leida veel....jõud sünkroniseerimise lõpetamiseks...
Niuks...

Aga ma olen õnnelik...see mäng ei jää ära ja pärast saab siis jälle parandada vigu, kui muud ei aita.

Liilia! Koht! Rollilehtede juures, mitte siin!
:P

Õnnis ilme näol...

kõnnin köögis ringi...kõik küsivad, mis mul viga on...
Vastan: POhmell...
Nad noogutavad mõistvalt ja ei sega...Nad ei tea, et pohmell võib tulla ka larpist ja koos mängimine annab adrenaliinitulva samamoodi, kui mõni hallotroopne aine.

Analüüsin mängu, analüüsin vigu ja seda mida ma tegin...ei teinud...aga oleks vaja olnud teha...Mõtetes tundub kõik olevat nii kaugel juba...ja teisem...aga jah, suutsin mängu sees teha seda mida vaja ja seda söög kõrvalt, noh, peaaegu suutisn...sest ühe vaidluse tulemusena oleks peaaegu põhja kõrbenud lõunasöök...

Aga inspiratsiooni sain küll...oma mänguks...ehh, hullumeelsus on aga midagi pole parata.
Nüüd saab hakata vaikselt lehti laiali saatma.

Balor on huvitav inimene....ma ei arva enam, et Peep on Balor.
Baloriga koos võiks ehk nii mõnegi mängu plaani võtta...

Ja ma pean tunnistama, larpareid on kaks koolkonda/kogukonda...ja mängul on näha kohe, see on tallinna larpar ja see tartu larpar, sellest pole ju midagi...aga see paneb paika asetuse...nad mängivad erinevalt...nad tegutsevad erinevalt ja mõtlevad mängusiseselt hoopis erinevalt...
Imelik...aga ma tunnistan, et olen vist siiski lähemal tallinnlastele...stiililt...ehkki olen rohkem mänginud tartlaste korraldatud larpidel.

Ja nüüd tuleb: Söögi alla ja söögi peale ja söögi ajal ka sünkroniseerimine...ehh, ma ei armasta seda :S
AGA seda on vaja teha...edu mulle!

Fyerellal II: Skarzaen Elibarha

Emotsioonide aku on laetud topelt ja enamgi veel...

See mäng...oh, ma pole nii ammu tahtnud, et üks mäng ära ei lõppeks, ja kuidas ma seda ei tahtnud...seekord, mul on kahju...tõsiselt, aga ma mõistan terviseprobleeme alati ja see on argument, mis minu puhul on otsustav.

Ennekõike tervis!
Aga mäng oli laheeeeeeeee!!!
Ma olen nii õnnelik, ma sain mängida koos larpi-guruga...ja ehkki ta ise väitis, et ei olnud eriti mänguline...siis, isegi siis, ma sain sellest koosmängust selle, mida ma vajasin...emotsionaalse laengu...ja õppetunni, kuidas, mängida...kuidas muutub see mäng...loomulikuks, eluliseks...päriselus rollimänguks ja samas, ei tee liiga inimese sisemaailmale.

See on see, kui sul on HEA partner mängul, seda enam, et minu mäng oli piratud ja raamitud toidu ja maja hoidmisega.
Lihtsalt, kui keegi suudab mulle veel tõestada, et ON parimat partnerit IG kui Hulkur, siis ma arvan, et ma ei usu teda, nagunii...
Hetke eufooria...pigem siiski, terve päeva mõtlemise tulemus.

Mängu ülesehitus oli huvitav, ootamatuid nüansse ja stiilseid, eepilisi tegelasi ja mõistatuslikke olukordi, kes tahtis, sai mängida piisavalt...minul sai alguses natuke vajaka...sest, ma tegin süüa...

Aga nii hea oli hoolitseda oma "kaasa" ja "printsessi" eest, loodan, et ülehoolitsus ei suutnud morjendada "teie kõrguse" võimatut iseloomu ja mõtlematut käitumist ;)

Nii hea tunne oli mängida...
noh, reeglitest ma eriti aru ei saanud...aga noh, ma ei tulnud reegleid tegema vaid mängima...
Ma olin vaba, ma olin ÕNNELIK!!!
MA sain selle, mida ma otsima läksin!
Nüüd on mõni aeg elu jälle ilus....

Oi kui hirmus larpipohmakas on...üle tüki aja pole sellist....(A)

...kui langevad maskid...

Kui langevad maskid ja elu täis hurma
saab üksik hing taas kogeda surma
ta puudutsust jäiset ja kõduvat lehka
loodad imet, kuid imesid enam ei tehta...

Anna mulle andeks, ma tegin sulle haiget...
Ma tegin seda meelega, tuues sind kahe jalaga maa peale...
Aga sa lollike ikka ei usu mind...

Ma olen väsinud kandmast hea inimese maski...

Kodus...voodirežiimil...

Inimesel on siseelundid...nende olemasolu peame loomulikuks - ja et nad on sellele ei pöörata tähelepanu enne, kui valu sellest märku annab...

Tagantjärgi tarkus...aga mis teha...noh...nädalavahetuse vedelesin voodis...kuhu veadin arvutiklaviatuuri...esmaspäeva veetsin arsti juures...
Homse päeva veedan sealsamas tilgutite all ja ultrahelis...

PUHKUS!!!
ehh...aga sellegipoolest on hirm...äkki...ma ei saagi...

Oh jahh, me elame veel ja mängime veel!
Ei ärge lootkegi! Fyle, ma lähen ja KÕIK
- otsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu!

Väsinud...

Palun imet, tillukest imet, mis annaks võimaluse jätta kõik nii, nagu on...
Oh, ma palun ju tegelikult nii vähe...
Homme selgub tõde...ja siis...

Ma tahaksin olla keegi teine...täna, keegi ilus ja hea..aga ma ei ole...
Pean rääkima armsate inimestega!
Pean olema korralik, pean...aga ei taha...
Vahel on mul tunne, et mind ei olegi tegelikult olemas, nagu ka teid...see on vaid unenägu, ma kohe ärkan sellest üles...ja miski pole nii nagu varem...

Ma pole selline nagu praegu, teie pole sellised...te olete vaid mu fantaasia ja kujutlus...unepilt, mis ärgates kaob...ja ma ei teagi tahan ma siis ärgata või mitte...
Milleks on internet, kui selle kasutamine on selline nagu ta on???
Miks te teete nii, et minu 3 kuu töö saab vastu taevast lasta mingi sajandik sekundiga...MIKS???

Ehh...masendus ja hirm....saate aru, ma tahan seda mängu...tahan seda rohkem, kui jõule, rohkem kui "Uut punast vihmavarju" rohkem kui....
Melanhooliline illusioon...ja kübeke lootust...ainult kübeke...ehk sellest siiski piisab...

Esimene koht on välja antud!

Päris elus rollimängija, see sa siis oledki...
Ok, ma tunnistan, mängisid mu üle... ma loodan, et sa oled õnnelik...
Ma ei tunne sind, selles on sul õigus...ma tunnen seda inimest, keda sa mängisid end olevat...aga ometi ei olnud...

See tundus olevat hea inimene...
Tunnistan, et eksisin, kuid ma ei löö silmi maha...ei ma löön pea uhkelt selga ja vaatan kaugusesse...
Sa oled hea rollimängija, My respect!/irooniline muie.../

AGA see ei tähenda veel midagi...kunagi tuleb aeg, tuleb tüdruk...kes teeb sulle sama mida sina temale, minule, XXXXXX(kustutatud igaks juhuks), teistele meiesarnastele...
Ja sa tunned valu...
ja sa tunned piina...
ja sa tunned alandust...
ja kui see juhtub, mõistad sa ehk...või kui ei mõista...sinu oma elu...sinu oma elu"õppetükid"...ja "hinded"...ja see ei puutu minusse...

Sõbrad on need kes jagavad tõtt...isegi kui see on valus...
Aitähh kullake! Sa oled mulle väga kallis!

Tänane päev on siniseim...mu elus...sest tehti haiget minu sõbrale...ma oleksin tahtnud olla ise see, kes kannatab valu ja piina...mitte tema...mitte ainult tema...
Ja ma ei saa midagi muuta...

MA LOLL NAIIVNE BLONDIINITAR!
Jälle elu hammasratastevahel!