31.10.07

Awww..... ;)

Hullumeelne päev....
Aga ma olen rahul ja üle tüki aja saanud suure annuse hoolitsust välja jagada, armsatele, keda näeb suhteliselt harva ja kes mulle väga kallid on :)

Saabumine...täpsus on kuningate viisakus ;)
Millest minu juude tulles tasub kinni pidada, kaetud laud...ja millegipärast lauda istudes punastav Aweron..hmm... :P ;) Ja särav Gregik :)

Epikuurlik söömaaeg
1. Võileivatort "Köögivilja-singi"
2. Lavaširull singi kodujuustu ja köögiviljaga
3. Salati-assortii:Kodune seene-köögiviljasalat, oliividega tuunikala-kodujuustusalat , vegetatiivne e köögivilja-kartulisalat, suitsukana-köögiviljasalat.
4. Juustusupp - vürtsikate tandoori-kanafrikadellidega
5. Lõhepaella (ingveri-küüslaugu)
6. Lõhekroketid sidruniriisiga koorekastmes
7. Juustu ja peekoniga täidetud kanafileekotletid

8. Ingveri ja paprikaga täidetud kanarind pestoga
9. Kalkuni sauté
10. Rosmariini ja sinihallitusjuustuga täidetud kalkunifilee

11. Kalkunifileega peekoni ja šampinjonifrikassee
12. Tandooriga sealiharull
13. Šokolaadiga glaseeritud seasisefilee

14. Metsamarjad, maasika kastmes
15. Šokolaadikook apelsinišokloaadi ja naturaalsete metsvaarikatega


Ma ei teinud seekord suuri portse...maksimaalset 25-75gr ports, ilma lisanditeta, ilma salatita...vaid maitseelamus...1-2 väikest suutäit...ja ikka hakkas Aweron nii 8-9 käigu juures nihelema...maksimaalselt ei olnud see kogus suurem kui 750gr..noo...võibolla 1kg....ehkki see on võimatu...mul ei olnud niipalju toiduaineid...

Vahel on hea seista pliidi ääres ja lasta nautida kellelgi seda mida sa suudad valmistada oma kätega, kasutades vaid loovat lähenemist olukorrale...
Mind ei pea mõistma...ma lihtsalt olen selline ja ma nautisin seda seltskonda ja seda õhtut...
See oli nii hea...lihtsalt nii hea!

Aga pärastine vestlus oli nii ...awww....
Järgime kord, siis jälle...

Ma armastan teid kõiki, kes te ümbritsete mu elu ja maailma. On nii hea, et te olemas olete...
Aitähh...mõnikord on vahemalt hetkeks ilus...

29.10.07

Väsimus...

Ära helise mulle...
Ma ei ole veel suuteline vaatama sulle otsa või kuulama su häält...ei veel mitte...
Las ma põgenen oma reaalsuse eest, kuhugi unitustesse ja see kõik on palju vähem valus,kui olla siin ja praegu...

Õnneks on armsad...
Nad tulevad küsimata, nad mõistavad poolelt sõnalt ja kui kõik on nii halb, saad sa alati lohutava kalli osaliseks,või soojendava pilgu...
Aitähh, et te olemas olete...

28.10.07

Tehtud!

Kokkutulek on edukalt tehtud!

Ma võin rahul olla, sellise tiimiga läheksin ma iga kell kasvõi maailma lõppu :)
Üllatavlt valutult läks...välja arvatud see viimane lõpuspurt, mis minupoolse paanika ja vähese unega.
Lihtsalt ettenägematud olukorrad kodusel rindel ja kui kodu ei ole mitte 8 vaid 80km kaugusel...siis tekitab see paraja kaose...

Nüüdseks olen ehk ka piisavalt välja saanud end puhata...ja siis on kolmapäeval ees multifunktsionaalne päev,
esimeseks töö,
siis "laud",
siis inventuur,
siis kliendiga kohtumine,
siis trenn ja
siis seltskondlik koosviibimine Aweroni ja Gregikuga... (mmm...õhtusöök ;) )

Mõned asjad sealt tuleb vist programmist välja jätta...
mõned ebaolulised...mida saab teha ka homme :P
või midagi sellist, mis nõuab kulgemist ühest kohast teise...
nagu trenn...tegelikult on trennist kahju... :S

Kõike kahjuks ei saa!

26.10.07

Suutlikus...

Tekitasin pisut paanikat....juhtub...
Tegelikult ma ju ei teadnud, et maolen nii tubli ja suudan ise ja üksi valmistada ette 55 inimese toidu kokkutulekuks.

Aga söök on olemas...jäänud veel nipet näpet homseks varahommikuks...
Väljamagamatus...
Noo...ja siis, mul on mu supervõime, mis mind igas olukorras püsti suudab hoida...
Ja oma salarelv...nimega....

Homme on kokkutulek...Loodan, et kõik läheb nii perfektselt, kui ma loodan.
Vähemalt palju armsaid...palju sebimist...

ja nüüd õmblema... :P

23.10.07

Ei ole hea...

Tülitsen....tööjuures....
Vaikin järjekindlalt ja õelutsen omaette iseendaga...
Noo aga kui kaua ma pean kannatama?

Ma võin taluda paljut, kuid mitte kahte asja tagaselja ilkumist ja irooniat, mis on tulnud kadedusest...

PS: Nii ei tehta süüa!!!

Järgmine kolmapäev on broneeritud Aweronile (A)
Vajatakse abistavaid jõude tema hilisemaks korteist välja veeretamiseks ;)

Kokkutulek ja laialiminek....imelik ja ma isegi ei paanitse veel...
Kapsas ei ole tore olla...isegi roos või lillkapsas mitte :S

16.10.07

Väsinud....

Ei ole tore, kui sa oled ülemäära väsinud...
Ja ei taha end väsitada veel

Kõik kuhjub...aga ma ei kahetse midagi.

Selgus, et:
Hulkur on omaette ilmastikunähtus, mida tõlgenada ma ei suuda, trennis selgus et asi on hullem, kui ma isegi arvasin, "normaalne" on äärmiselt ebaviisakas sõna ja ei kehti mitte ühegi Hundi kohta...
ja ma ei tea, kas nüüd nutta või naerda...

Homme on laud...jälle :(
Tahaks end välja magada, aga ei saa....

14.10.07

RPR õppuse raport ;)

...kui ma kõik algusest ära räägin...siis algas kõik reedel, tegelikult küll juba neljapäeval, kui selgus, et reedel on 2 lauda, ja kolm kringlit + päästerühma toidu ettevalmistuse ja pakkimine...

Egas midagi, kell 5-eks tööle hommikul ja hakkama sain, olin isegi Tiina saabumiseks suutnud pea-aegu enamuse asju kokku pakkida...
Ma imetlen selle neiu, meelekindlust....tassida alla selline kogus toiduaineid...ja mahutada see kõik autosse! Noh, NAISED, ma ütlen ;)

Ehkki sõitsime välja hiljem plaanitust, olime siiski esimesed kohalejõudjad...
Kõndisime, mööda tühje valgustatud hooneid ja arutasime selle üle, et kas see on tseen õudusfilmist, või siiski reaalsus...lõbus oli...

Edasi ei olnud enam nii lõbus, kui meie pingutustest hoolimata, ei läinud tööle pliit....üks plaat läks leigeks ja see oli ka kõik...tundisn paanikast endas tekkivat...lootust ekstreem toitlustamisele oli õhus tunda...
Õnneks oli suur pann olemas.....mis aga oli lootusetult käest ära lastud...ja mida ma ei suutnud puhtaks teha...siis tuli Tiit ja küsis, et millega saab ta aidata ja tegi ise selle suure panni puhtaks...
See oli nii kena temast, ehkki ta on üks juhtidest, ei kartnud...või õigemini ei põlanud ta seda räpast küürimist...ehkki ta oleks saanud selle lihtsalt delegeerida kellelegi. See ongi üks asi, millega ma päästerühma juures ei ole veel harjuda suunud, et nende eesotsas on sellised inimesed...Tiit, Taavi, Ilmar, Priit, Krista, Karmen, Tarmo, Rain...kõik ei tule meelde...aga kui midagi oli vaja olid nad alati olemas...

Õhtusöögi laua ümber koos...lihtsad inimesed, kuid ometi... Tundsin, et head inimesed on...

Siis aga ei jaksanud ma enam...kell oli üle südaöö...ja kuna mina pidin ärkama vära, siis eelmise öö 5h andis vägagi tunda...
Hakkasin just uinuma, kui tuli keegi krabistama....Tõstsin pea ja vaatasin,mis toimub, see oli see, armas valge peaga noormees, kelle nime ma järjekindlat meelde ei suuda jätta...

Igatahes, mingi kell kolm ma vist suutsingi kõigest hoolimata uinuda...

Kell 6 helises äratuskell ja ma kadusin oma valdustesse...Olin täielikult kapsastunud... Aga kuidagi hästi rõõmus ja rahul sealjuures...

Soojendasin panni ära ja tahtsin hakata seal muna praadima, mis aga oli võimatu, õnneks suutsin raisata ära proovimise jaoks vaid 3 muna...kiire ümberorientatsioon ja homikusöök valmis tõrgeteta...

Koolituse pausidega tegelesid tüdrukud ise, mina tegin lõunaks valmis bolognese kastme ja spagettid ja jäin armsaid ootama.
Vahepeal oli küll tunne, et ega nad vist ei jõuagi..aga nad tulid, pärast seda ma hakkasin õhtusööki tegema.

Ja Karmen saatis "Metsalised" pärast vestlust metsa üle vaatama...ehh, mina hakkasin muretsema...sest hakkas juba hämarduma, kuid neid ei olnud ikka veel tagasi...siis tuli Pets ja suurendas paanikat veelgi...imestades selle üle, et nad ikka veel tagasi ei ole...

Rahustamiseks ei sobimidagi muud paremini, kui söögitegemine ja ma hakkasin vaikselt keetma pannil kartuleid...Olete proovinud keeta kartuleid suurel pannil, aknad udused ja tunne, et ega valmis jõudmiseks ei ole lootust...

Hakkama sain ja mahtusin ka graafikusse...
Noored alustasid "larpi" ja köök muutus kiiresti "kuumaks" peopaigaks, mida päästjad aeg-ajalt läbi köögiluugi käisid kaemas, tasuta etendused ;)

Peost täpsemalt rääkida...nooo, sellest ajalugu targu vaikib..liiga palju teada ei ole hea....
Igatahes liitusid meiega ka mõned päästjad ja meie "pidu" sai uue hoo sisse, sest "Kaupo" tõi ju veel veini juurde ;)

Õhtu möödus pannkoogimaratoniga :D
10l nõutäis pannkoogitainast, millest sai siis lugematu arv pannkooke tehtud...lugemine lläks sassi mingi 85 juures...kokku sai liiga palju...
Väsimus hiilis ka ligi ja magama minemine oli omaette "ooper", mis kulmineerus sõnaga "kolm" ja tekitas minus tahtmise see kamp teismelisi toast välja ajada..samas, kontrollida kontrollimatut, püüda vaigistada tormi...lootusetu :P - "PUBEKAD JU"

Hommikul vajutasin kella kinni...ärkasin mingi kella 6 asemel kell 7...aga jõudsin siiski kõik ilusti õigeks ajaks valmis...paanika suutsin ka kuhugi tahaplaanile suruda...

Siis hakkasime meie mängu "issit" ootama...
Paanika süvenes...kasvas...arenes....ja siis äkki oli ta siin...
Muidugi tuli siis vahepeal pakkida "metsalistele" kaasa tee, võileib ja šokolaadi...metsas oli ju kümetanud, maa härmas isegi kell 9 hommikul...jää lompidel...kui hirmus mures ma olin nende pärast...kindlsti nad külmetavad...kindlasti ei ole nad mind kuulanud ja pannud end soojalt riidesse...

Minu kujutlus päästeopretsioonist vajus kokku äärmiselt suure kolinaga....hirmus oli see ootamine ja meie arvamus, et nii väikeses metsas mingi ca 1-2 km leitakse nad tunniga üles, kõik venis...ja päriselus pidavat olema see ootamine veel pikem...

Vahepeal suutsin ka ise pisut "pubekat" telefonis mängida...oi, see oli lõbus...eriti kommentaar, kuidas seda kõrvalt olevat olnud kuulda ja näha...(A) oma adreka sain kätte ja see oli lõbus :D
metsast leiti üles kõik....aga pidin nad ikkagi jalgupidi ahju toppima...vähemalt kuulati sõna :) ja haigeks ei jäänud keegi...

Tagasiside saalis ja koristused, milles mind armsad väga aitasid....ja selgus karm tõde, randmeid tuleb osata õigesti hoida ka potti kätte võttes ;)
Kojusõit ja "Fantastiline Nelik" ja tordi tegemine esmaspäevaks....

Kokkuvõttes, mul pole kaua nii tore olnud...
Hea, et on armsad, kes ellu päikest toovad...
Aitähh!

11.10.07

Ikkagi...

Olen suutnud end mobiliseeruda ja organiseerida endale sisustatuks kõik õhtud nädalas, mida ei täida tegevus täidab kulgemine asukohast A asukohta B...
Enesega tegelemine, või enese sundimine minema magama...uni pidavat ju andma unustust...

Aga ka see ei asenda seda tühjust, mis on minus siis kui ma sulgedes enda järgi oma toa ükse ja võttes näolt "ma saan alati hakkama" maski ja istudes arvuti taha, püüan muuta kõik olematuks...
Ma ju tean, et kui Sa ka tuled...taas kunagi üle mu ukse, siis enam mitte sellena, kes Sa olid mulle varem.

Ma ei tea...kas ma tahangi tagasi seda, mis oli varem...pigem tahaksin seda teadmatust ja lootust, et veel on mida uskuda ja loota, kui rumal minust...
Mäletan veel seda sügist, milles sai MEIE sügis...kõik nagu on...ilmad on samasugused, just nagu mulle meeldisid ja mida sina nii kippusid vihkama, pugedes mulle lähemale ja otsides soojust...
Armastus ei saa kunagi otsa...Meie oma ei saa...sõnad...sõnad...sõnad...

Täna ma ei ole mina...võibolla nii ongi parem, aga see "parem" ja miks just nii selgub alles hiljem, nagu on tagantjärele tarkustega alati...

Ma olen lihtsalt väsinud...ja ma ei suuda Sind kõigest hoolimata isegi vihata mitte - NÕRK!
Ma annan Sulle andeks, sest Sa ei tea, mida Sa minuga teinud oled...

8.10.07

See "neetud" sügis....

Jägi jättes meisse ta usaldab vaid ennast
ma suren, et ärgata kevadel taas elule
kui siiski, võibolla pigem mitte...

Täna ma olen vastikult kriitiline ja lihtsalt natuke hull...
Aga Sa oled siiski veel armas...

Võibolla ma peaksin hakkama mõtlema sellele, et trenni teha ei ole siiski õige...käsi on "tuline" ja õlg...ja homme tuleb teha süüa...
Maailm on kummaline, ma armastan teid, mu armsad... Alati! Kõigest hoolimata...

* * * *
ARMASTADA TÄHENDAB RISKI
JÄÄDA VASTUARMASTUSETA
LOOTA, TÄHENDAB RIKI PETTUMUSTEKS
ENT RISIKMA PEAB, SEST ELU SUURIM RISK
ON MITTEMILLEGIGA RISKIMINE.
KES MILLEGIGA EI RISKI,
SEE EI TEE MIDAGI
EI NÄE MIDAGI
TA ISE EI OLE MIDAGI
TA ON VÕIMETU ÕPPIMA,
TUNDMA,
MUUTUMA,
KASVAMA,
ARMASTAMA JA
ELAMA.

6.10.07

MOTT

Your Personality Is

Idealist (NF)


You are a passionate, caring, and unique person.
You are good at expressing yourself and sharing your ideals.

You are the most compassionate of all types and connect with others easily.
Your heart tends to rule you. You can't make decisions without considering feelings.

You seek out other empathetic people to befriend.
Truth and authenticity matters in your friendships.

In love, you give everything you have to relationships. You fall in love easily.

At work, you crave personal expression and meaning in your career.

With others, you communicate well. You can spend all night talking with someone.

As far as your looks go, you've likely taken the time to develop your own personal style.

On weekends, you like to be with others. Charity work is also a favorite pastime of yours.





Your Career Personality: Detail-Oriented, Observant, and Hard-Working



Your Ideal Careers:



Designer

Family counselor

Independent store owner

Interior decorator

Museum curator

Nurse

Preschool teachers

Social worker

Stay at home parent

Teacher



You Are A Hornbeam Tree

You are a reserved person, looking in from the outside.
Naturally attractive, you take good care of your looks.
You are not egoistic, and you make life as comfortable as possible.
You look for kindness in others - though you are seldom happy with yourself.
A bit mistrusting and unsure, you dream of being swept away by someone unusual.


You Are a Red Flower

A red flower tends to represent power, seduction, and desire.
At times, you are loving like a red tulip.
And at other times, you're very enthusiastic, like a bouvardia.
And more than you wish, your passion is a bit overwhelming, like a red rose.

1.10.07

Endiselt igatsedes hommikut....kui jäänud on öelda viimased sõnad...

Täna oli see päev, kui ma tõin üle oma huulte sõnad, mille ma oleksin ehk pidanud lausuma ammu aega tagasi, sõnad, mis on valusamast valusamad ja mis tegid haiget, nii mulle, kui sellele, kellele neid ütlesin.

Ma tahtsin seda öelda juba ammu...kuid alati jäi kas julgusest või sõnadest puudu, lihtsam oli alati kannatada, kui öelda, nii sai haiget vaid üks meist - mina...

Täna oli midagi muud...täna ma rääkisin kõik ära...
Ja nüüd ma nutan...On valus ja on häbi oma öeldud sõnade pärast, sõnade, mis peaksid muutma mu maailma.
Täna ma olen jälle mina ise, vaba, isemeelne ja enesekindel naine, ehkki selle saavutamine oli tõsine katsumus ja piinav avameelsus, mille pärast sageli mu elus nn "jamad" tekivad ja alguse saavad...

Ma olen katki...ja ma ei taha midagi näha ja kuulda ka mitte...

PS: Pilti on Die oma,DAst saadud, mulle tehtud...(A)