Selline...

Ma tahaks olla natukene nagu teised - lihtsalt, et poleks piinavalt valus elada ja mitte põdeda asjade pärast mida muuta ei saa...

Nutsin end magama - pole enam ammu niimoodi teinud, hommikul ärgates oli tuttav tunne... Ma mäletan veel neid aegu, ja ma ei saa sinna parata, et ma pole selline nagu teised. Vahel ma oleksin valmis paljust loobuma, et olla...

Aga see ei anna midagi, ma ei saa seda muuta... ükskõik kuipalju ma ei sooviks seda...
Korraldades sellele tähelepanu juhtimise, et ma pole selline nagu teised, klammerdun ja kapseldun endasse... ei ärge proovige minuga suhelda... Ärge helistage ja ärge kirjutage...
Las ma olla... Mul on endaga hea... Ja kunagi kui enam valus pole, olen ma jälle endine, kuni keegi mulle seda jälle meelde tuletab - hellik olen, jah, mis teha...

Aga proovige elada nii...ja siis te ehk mõistate mind...
Ärge lohutage, ma ei usu nagunii... need on vaid sõnad... ja ma ei taha kellelegi liiga teha...

Ja siis ma nutan... ei mitte enda vaid teiste pärast - kellele ma oma olemasoluga liiga teen...

....ai...

ma ei taha kirjutada...mul on valus...

Palun, ärge tehke mulle haiget...
ma tean, et ma pole ilus
hea, ega kõik mida te soovite
aga see pole veel põhjus,
et mulle haiget teha...

ka mina lähen katki, ka mina...
jah, ma seisan veel püsti, aga valus on...
ja ma enam ei jõua...

he-heee

niipalju ma siis vastu pidasingi...neli päeva...
saavutus :D, mis?

Netisõltlane selline! Irw!

PS: Kui ta liidate end mu messengeri, siis palun öelge ka kes te olete, eks...
Kahtlased inimesed lihtsalt blokeeritakse!

Tänan tähelepanu eest! :)
Homme on alati parem kui täna - aga tänase päeva, ehk elan üle...ikka 1 päev korraga!

Pühapäevaline...

ma ei armasta pühapäevi...

sest emaspäeval tuleb linna sõita, või veel halvem pühapäeva õhtul...
tuju teeb nukraks ja vahel on tunne et nädalavahetus on vaid hetk...

Ma vajan uut tööd, tervis ei pea lihtsalt vastu ja ma olen väsinud kõigest...
Kõige hullem on see, et väldin inimesi...mida mul on neile öelda...ainult halba ja kurba...
JA sellepärast ma parem ei räägi teiega...ma vaikin...jonnkalt ja kangekaelselt.
Jah, mul elu ei ole hetkel kena...aga homme on alati parem kui täna ja tänane päev tuleb lihtsalt üle elada... Ei tasu mu pääle pahandada, ma ei ole isekas, ma lihtsalt ei taha kurta...sellest pole kasu...
Ma jään püsti, ma ei kuku...vist...

Sorry, ma loobun mängudest...kuni on paremaks läinud... Kahju on, aga elu on kord valikute tegemine ja kõik valikud ei saa olla meeldivad...
Loodan siiski, et suvel saan rohkem mängida... unistusteks on Erien, Alice ja Kyylikud...ja ehk...ei maksa loota...ei tohi liiga palju loota - pettub vähem...

Kõige tähtsam on vahetada töökoht ja minna sügisest kaugõppesse...aitab, on viimane aeg selleks, kui ainult tervis vastu peaks...

Üldtoniseeriv alkoholivaba jõleda maitsega toonikum - Teie terviseks!

Koristusmaraton*

Koristamine on eluohtlik tegevus...

Otsustan viimaste haiguspäevadega teha suurpuhastuse, see oli viga!
/Maratoni algus: 12.47/

Kõigepealt komistasin "Maskeraadile" - prinditud lehed, kommentaarid, ääremärkused, rebitud lehed, mis teibiga kokku ühendatud, ploti plaanileht...elasin taas kõik läbi algusest lõpuni, lugesin iga märkuse ja meelde tulid vestlused...
/ajakadu 3,5h/
Tuba täis lehti, ja lehekesi, paberieid, leidsin kapslid verega...leidsin Acrata maski..tuli meelde Hulkuri reageering sellele, kui põlvili laua kõrval õmblesin Awe põlvpükstele põlvekinnist ja Terxxxsi muhe naer (millegile, mis mind siiani punastama paneb...) Aja testamendi kirjutamine ja "võimatu" Xellu... Cicu, keda ma alguses vaadates äragi ei suutnud tunda ja Soomlasest sõbra kommentaar Zelorile pildilt - sündinud modell...

Edasi sattusin näiteringi materjalidele - "Jokker" Paide KKK näitering... Elaani "Tuleriit" ja minu versioon asjast "Love Story", harjutuskavad, hääletreeningu materjalid...vau, ma ei teadnudki, et ma niipalju oskan... Nõmme Erakooli Näiteklubi "Kelmid", Lehtse PK näitering, Tapa Gümnaasiumi näiteringid... aeg, mil elasin sellele... kui armas oli see...
Kujundatud kavad, pooleleiolevad näidendid, züzeliinid, tegelaste kirjeldused, kostüümide kavandid, kõik mu oma ligi 12 aasta töö - magamata ööd ja pisarad, naerukrambid...kõik tulid meelde ja nii eredalt...
/ajakadu ca 4h/
Tanel...Tõnis, Daniel (nüüd ma tean küll, kust tuli see tegelame Maskeraadile) Kadri, Külliki, Heli, Lilian, Kaupo, Maaria, Liisa, Agnes, Janne-Ly, Karl....ja kui palju veel... Kui nad tänaval vastu tuleks, kas ma tunneksin nad ära... Ikka, armasad ei unune, nad on kasvanud südame külge...

Siis pudenes paberite vahelt välja kaustikust rebitud leht- koltunud, murdunud, tekstki vaevu loetav:
Lahkumiseks eile öeldi liiga ilus ilm
ma laman voodis suures
siin on soe, minu hingel on külm
sa ei tea, ei tohi tulla mu juurde

Sinu etteheidet pole mulle vaja
ma ei luba, et sa tuled siia
sind ei olnud, kui mul oli vaja
ihkasin kui saada Surmaliiliaks

Sa seisad jäätunud akna taga
su silmad vaatavad ainiti mind
minu peatsis seisab ingel vaga -
täituma saab minu maine ring...
4. dets 1997, kell 03.16

Raputasin seda kaustikut... see polnud ainuke... mu luuletused, mu jutud, mu mõtisklused... ja kõige all, veinipunase paelaga seotud kaustad, ma ju teadsin mis on neis... Mu esimesed saatmata armastuskirjad, mu kujundatud luulevihikud, kalligraafilised sulekirjaga, tuśśiga "maalitud"...
/ajakadu 4,5 tundi ja kaks tassi teed/

Siis oli öö... tuba oli segamini...tunduvalt hullem kui enne, pea valutas, sest nii mõnigi paber tõi pisarad palgetele...nostaligia oli joobunud minust ja mina igatsusest mälestustes... Aega ei saa tagasi...on vaid mälesused, aga need on jäävad!
Mälestusteni, sõbrad!

Vahel on tunne, et ma elan ainult selleks, et õppida mitte mina ise olemist.

Ma tean, mida ma tahan - irduda reaalsusest ja põgeneda iseenda eest.
Unenäod on kummalised ja valusad...segased ja magada ei saa.

Seekord siis vaatasin, kuidas kõik larparid paigutati hullumaija - kõik eranditult, sest nad rikuvad ühiskonna moraalset ja vaimset tasakaalu, nad ei ole lihtsalt normaalsed.
"Hulludesse" suhtuti nagu haigetesse lastesse - ülihoolitsevalt ja samas karmilt. Kõik käis range režiimi alusel ja med.personal oli varustatud uinutipüssidega, liikusid alati kahekaupa ja isegi naised olid totaalsed "kapid".
Minu jaoks olid "haiged" ju kõik harilikud, nii nagu nad päriselus on, head ja armsad inimesed, keegi neist polnud oma olukorraga rahul ja "tuumik" hakkasid töötama välja plaani põgenemiseks.
Esimene katse ebaõnnestus ja nad paigutati eraldi üksikpalatitesse - käisime neid läbi ukseakna vaatamas...
Teise katse ajal kui põgeneda üritati avanesid äkki kõik uksed ja rahvas muutus väga rõõmsaks ja plaksutati ja kutsuti välja mängujuhte... see oli LARP!

Ärkasin üles...kell on neli hommikul ja magama enam jääda ei suutnudki...nojahh...juhtub, nagu öeldakse...

Head ööd teilegi!

TIME OUT

Ele, ma armastan sind...
Ele, kuula mu häält...kuula, kuidas ma sind hüüan...tule mu juurde, ma palun sind!
Räägi minuga...
Ma hüüan sind, vanade aegade nimel, kõige nimel, mis meil kord oli - selle lapse nimel, kes on sinu ja minu veri...
Ele...ma hüüan sind, räägi minuga...Tule mu juurde...
lõhnaküünal mu käes suitseb ja tunnen kuidas pea muutub ähmaseks ja pilt silme ees uduseks...tuba on liiga väike, küünal on liiga võimas... Kaua ma vastu ei pea...
Ei näe GM-i...ei kuule häält....mingi imelik jõnks käib südame alt läbi...kuulates kuidas parmupill mängib, seda viisi...ikka ja jälle...
Kujutlused loovad mu peas...pilte... ja seal seisab, äkki mees - ta pikki juukseid sasib õrn tuuleiil, ta sesiab ja me vaatame tõtt...ei ta vaatab minust läbi...südame põhja ja hoiab mind. Tunnen kuidas pisarad hakkavad voolama ja vajun kuhugi õndsasse teadmatusse, ta räägib minuga...
Minu Ele räägib minuga...
Ma armastan sind Ele... Isegi kui sa minuga ei saa jääda, ma armastan sind, nii nagu ma kunagi kedagi ei ole armastanud ja nii nagu ma kunagi ei ole saanud kuuluda sulle...

Ilmaplats - 13.-15.jaanuar 2006

Nobody ever seems to remember
life is a game we play!

Unenägu vol 4

...magasin oma voodis, vastik tänavalaternate kuma värvis toa sisemuse naljakalt hallikas-kollaseks, ma ei tea, miks aga äkki lõin silmad lahti, sest minu voodi äärel istus keegi.

Hõõrusin üllatunult silmi ja vaatasin veelkord - ei, see seal, ei kadunud kuhugi ainult vaatas mind oma musta kaabu alt...tundsin endal ta pilku.
"Nii, et hakkad normaalseks? Ei tea, kas on mõtet..." ironiseeris ta üleolevalt ja lükkas kaabu silmilt.
"Hulkur...sina?" ei suutnud ma uskuda...ja raputasin pead.
Minu kohalt laualambilt, kostus hääl:" Sa ei pea kartma, ma olen siin!"
"Mida?" kohkusin ja vaatasin sinna...
Aweron...pisike, seljas inglitiivad ja aupaiste ümber pea...
"Sa ei pea muretsema, Saatan, ei saa sind, sest mina - sinu Kaitseingel olen siin! Ja ma pole üksi...Saatuseingel on ka siin ja Lapsemeelsuseingel!" teatas ta rahulolevalt ja vaatas võiduka näoga sinna kus istus Hulkur, vaatasin ringi..jah, lauaserval istus Xsellu ja kõigutas lapsemeelselt jalgu ja tegi Hulkurile nägusid, ja riiulil, küünlajala peal istus Acrata ja keris punast lõngakera, nähes, et ma olin teda märganud, naeratas ta ja sõnas:"...noh suutsid jälle kõik sõlme keerata...Tubli tüdruk!"
Vaatasin voodiservale...
Hulkur istus endiselt seal:"Noh, mul aega jätkub!" sõnas ta ja võttis kaabu peast pannes selle voodile ja visates jala üle põlve... Ma ei uskunud oma silmi, ta peas olid kaks sarve, mis toas punakuldselt hõõgusid.
Aweron vaatas Hulkurile otsa ja teatas:" Asjata raiskad aega...ega me ei lähe kuhugi..." ja Xsellu lisas naerdes:"Oi, kui õige ajaksime ta naerma, naerev Saatan..see kõlab nii hästi!" ja plaksutas oma tiivaksi.
Hulkur irvitas üleolevalt talle vastu, paljastades oma särv-valge naeratuse:" Colgate!"
Kapiuks avanes ja sisenes Grim. Oma Surma kostüümis ja vikatiga... Nüüd on puudu veel ainult mingi Jumal ja saame täis komplekti tegelasi...jõudsin mõelda...Kui kuulsin kuidas Aeg ütles:“ Sorry, Tupsu, sul on aeg üles ärgata!“
Ja helises äratuskell...

Mida me sellest järeldame?
MAGADA ON OHTLIK!
Kui ma juba isegi unes magan...ja siis selliseid asju näen...siis mul pole lihtsalt sõnu... Ja ikka ja jälle need samad inimesed jalutavad mu unenägudest läbi... Ma vajan unenäoseletajat!!!

PS: Homme on ILMAPLATS! Mängida või mitte...selles pole küsimust!

Tuju@kass

Täna olen ma tujukas(s)!
Lihtsalt olen ja KÕIK...

Vahel on tunne, et maailm teeb kõike lihtsalt minu kiuste ja spetsiaalselt ja kahte head asja korraga ei saa...ehkki olgem ausad, ma olen selle ära teeninud 100%

Valida asjade vahel on võimatu...on lubadused mida peab täitma ja on ammune igatsus millest tuleb looduda... Elu on kord juba valik - kuid mille pärast ma pean siis alati valima valesti...

Kui ma saan edast üle siis on jälle kõik hästi, aga praegu, ma lihtsalt mossitan natuke ja lähen siis õmblema, varsti on Ilmaplats ja mul pole ikka veel kelit valmis ja miks?
....no...hakkasin foorumi rollikat mängima...hull minust, kuid mis teha...vähemalt pole nüüd igav...
Vabandused, ainult vabandused...jah, ma tunnen ennast üsikuna, eriti viimasel ajal ja tervis pole ka korras...ma ju tean millega see lõppeb...see lõppeb alati samamoodi, aga ma ei oska teisti...
Millal ma ometi normaalseks hakkan?
Kuidas kõlaks vastus - EI KUNAGI...

awww....

Sain just midagi teada :D
hea meel on sellest, ma nii lootsin ja siis nüüd ongi nii...kahju ainult, et mina sinna ei jõua...

Kiirülevaade minust:
Tervis: -12
Enesekindlus: -/+ 1
Usk: 2
Lootus: 5
Tõde: 42
MÄNG: 147,6
kokku: PALJU irratsionaalset teavet ja ootust...

öös on asju....

ja päevas on inimesi!

Kuidas on nii vähe vaja,
et olla õnnelik ja kui kauaks sellest jätkub?
Õnnelik olla on hea...
Isegi kui õnn seisneb vaid unistustes ja kujutelmades.

Maailm mu ümber ja maailm mu sees
kui väljas on vaikne - siis sisemus keeb
kui hinges on tuli - siis valjas on jää
kui südames öö - siis hinges on päev...

Loevad need sõbrad,
kellele ma võin helistada ka kell 4 hommikul!

Angel

I believe in angels,
the kind that heaven sends.
I'm surrounded by angels,
but I call them friends!

Kõik AITAB!!!

Otsustasin: edaspidi nimetan ennast inimeseks ja nõuan enda vastavalt kohtlemist...
otsin uue normaalsema töö ja unustan selle koha, kus ma praegu töötan ja teen seda ruttu!

Täpsemalt, enne kui hulluks lähen või tervise päris tuksi keeran.
Niisiis, kõik normaalse töökoha pakkumised on teretulnud!

Väsimus teeb liiga ja kui mind isegi arsti juurde ei lubata, mitte et ma niiväga tahaksin sinna minna, aga kui peab siis peab... Siis on minu mõõt igatahes täis!

Mul pole aega enam isegi heade inimestega suhelda...(no kuhu see kõlbab?)

HEAD UUT AASTAT!

Kõigile, headele ja armsatele, vähem headele ja vähem armsatele, sõpradele ja tuttavatele, omadele ja võõrastele...
larpisõltlastele ja rollimängumanjakkidele - HEAD UUT AASTAT!

Soovide täitumist, õnne ja rahulolu...rõõmupisaraid ja nukrat naeru...
Tähtis on hetk...mis on siin ja on praegu!

Teile mõeldes Liiliatydruk