Xsel :D

..täna hommikul oodates oma kella 7.56est bussi nr 55 sõitis ja peatus selles peatuses buss nr35 ja seal, akna all eestpoolt lugedes teisel pingil istus Xsel :D- no vot teda ma küll ei osanud oodata, sellisel kellaajal sellises kohas... ELU LIHTSALT ON ÜLLATUSI TÄIS!


Ma ei uskunud oma silmi...aga see oli tema, mul oli tükk aega hea tuju...
Täpselt niikaua kuni tööle jõudes avastasin, et mu ülemus on ka kohal... ja ei viitsi täna mitte midagi teha... ja sellest tulenevalt tegin ma jälle üksi supi ja neli praadi ja magustoidu...

Aga sellegi poolest see oli Xsel ja mul oli pagana hea meel teda näha...

nupud

Kas ema ei ole mulle öelnud, et ei näpita nuppe, mida ei tohi puutuda? On ja veel mitu korda on, aga kas ma kunagi olen kuulanud ema sõna... :$

Ja nüüd on see siis käes...ma suutsin peita osad postitused teiste simade eest ja nüüd ei oska neid tagasi nähtavaks teha...
ja kulus mitu tundi enne kui ma sellepeale tulin ja lõpuks selle kaose suutsin likvideerida...
KAOS...seda nad ütlsesi täna ühe inimese kohta... kui kaks erinevat inimest ütleb ühte ja sedasama ühe inimese kohta, kas see siis on üldjoontes õige?

Ta on armas... ja kui selline näeb välja kaos...siis on see kaos küll väga armas asi :)

Ps: Ma jumaldan valgeid liiliaid!

esmaspäev

...mulle ei meeldi esmaspäevad...
Nad näitava alati koha kätte ja muudavad inimese tööloomaks, aga võibolla ma kujutan seda ette...

Tegelikult pole ju elul häda midagi...

Eile oli tore ja energia patareid täienesid, uue mõtteenergiaga, mitte et ma oleksin suutnud kõike jälgida...seda mitte, aga suutsin talle tekitada naerukrambid :P

Mäng on käima lükatud uue hooga ja enam ma sellelt liikuvalt rongilt alla ei saa...
Kohati on mul juba tunne nagu peata kanal... Aga õnneks on inimesed, kes õpetavad, kuidas tuleb mängu teha. Ja on Grim!
Mina... Üksi... Never!

Täna on hullumaja

kui mu ülemusel oleks 25% ajusid vähemalt siis ehk ta ei oleks nii loll...
aga see on ju asjata lootus, mina pean LAUPÄEVEL tegelema lauaga, aga keegi ei mõtle, et mul on vaba päev ja nii edasi, et ma tahan puhata ja mängida ja see kõik käib mulle hullusti närvidele ja ma olen päris pahane ja mul ei ole seda mitte kellegile öelda ja mind kohe kuidagi ei lohuta teadmine, et täna õhtul saab mul olema tore, koos Grimmuga "Maskeraadi" alustada (mis siis et mina sellega juba peale SoMi mängu algasin...) - nüüd hakkab aktiivne tegevus...

Läheb ju kaua...
AGA HOMME ON VAJA TÖÖLE TULLA!!!

No öelge ometi, et see pole aus!!!
:(

...tubli töö...

mina suudan alati inimestele
HAIGET
teha... isegi siis kui ma seda ei ürita,
isegi siis kui tema sõnad on mulle haiget teinud nii väga- mida ma teen, selle asemel, et
MÕISTA
mida teen mina.... riputan haavale soola ja tore on.

VAHEL MA KOHE VIHKAN ENNAST!

teater :D

Täna ma käisin vaatamas linnateatris "Meeletu"t...

Issand, ma pole nii kaua midagi head näinud ja see oli just see mida ma EI VAJANUD, sest see paneb mõtlema ja mõtlemisel on mõtlematuid tagajärgi, eriti peale mõttetuid tegusid ja mõttelagedaid vaidlusi ja mida mõttepauside ajal nii mõtliku näoilme taha varjata püüan...

Eriti mõttetihe lause sai...

Täna öösel me ei maga programm jätkub...
Rollilehed, rollilehed ja veel kord ROLLILEHED...mis langevalt voodilt maha nagu kollased lehed puudelt...

on aeg...

selg sirgu lüüa ja vaadata tõele näkku...

Elu on mäng...
Nobody ever seems to remember
life is a game - we play...
(vabandan õigekirja pärast... pole seda kunagi õppinud...)

Minu mõttemaailm on segi...
Minu tundemaailm on segi...
Minu vaimumaailm on segi...
KOKKUVÕTVALT - OLEN SEGI!!!

Aga elama peab, kõikide asjade kiuste!

TÄISKUU

...ja mina me kuulume kokku...

Ma jumaldan augustikuu öid maal.
Ootan kannatlikult kuni kõik on uinunud ja lähen...
Oleme vaid meie kaks ÖÖ ja mina...
Milline võimas tunne on seista öösel aias, floksid lõhnavad mõrkjas magusalt, on tunda küpsete Valgete Klaaride hõngu ja ritsikad laulavad nagu meeletud... ÖÖhullus on haaranud kõik enda ümber- see on nii võrratu, ma tahan joosta, hõikuda, püherdada kasteses rohus kuupaiste all ja tunda kuidas KUU trööstib mu hinge...

Olen Kuu laps, Öö on mu ema ja Pimedus on minu isa, kuulun maailmale ja iseendale...

Ma mõistsin tõde...
Unenäod jätkuvad kuni on täiskuu ööd... (lepin sellega...)

HEAD ÖÖD! :)

...15 magamata ööd...

krt, olen enda peale lausa tige, selle asemel et magada end korralikult välja vaatan ma unenägusid- see häirib lausa...
Milles on point...olen ma nii haige siis tõesti...
Õhtused tabletid ei mõju mulle sugugi hästi...eriti mu unenägude tervisele...

Unenägu VOL 2

Kõndisime rannas, mina ja Grim... öösel, äkki võttis ta mu õlast kinni ja keeras mu näoga enda poole. "Aii!" karjatsin ja rabelsein:"Sa teed mulle haiget..."

"Anna mulle käsi, tule minuga endast välja!" sirutas ta oma käe minu poole:"Grim, kas sul on halb? Oled sa ikka täie mõistuse juures..."

"Anna käsi..." sosistas ta, issand alles nüüd vaatasin talle otsa, ta oli nii kahvatu näost, nagu koolja, ainult silmades sätendas mingi kaval helk....või oli see kuu peegeldus merest...

Andsin talle käe, teadmata miks ma seda teen, tõusime õhku ja libisesime sujuvalt ülespoole...ja maandusima Kuu serval.

Seal istusid Aweron ja Acrata. Aweron kõigutas Kuu servapeal istudes jalgu ja sõi pannkooke :O
"Tahad sa pannkooki?" küsis ta minult lehvitades, suurt ja lopergust pannkooki, enda ees, nii, et see kaaluta olekus õhus kergelt väreles;"...mm moosi on vist veel ka.."lisas ta limpsides moosiseid sõrmi.
Acrata vaatas tema poole ja naeratas salakavalalt:"Nüüd sa küll, lennata ei jõua... Ka ring on vorm kampaania täieneb..." ja naeris kõrvulukustavalt kõrget ja heledat naeru..mis meie ümber helises ja Kuu pinnalt kajana vastu kõlas...
Tõusis siis õhkõrnalt lendu ja libises sujuvalt sisemaa poole. Aweron vaatas talle järele ja tõusis vaevaliselt püsti...ja üritas talle järele lennata, see nägi nii tobe välja...lendas natuke ja kukkus siis potsti kuutolmu, tekitades enda ümber vikerkaarevärvilise tolmupilve...Tõusis, jooksis ja uuesi lendu tõustes kordus sama...

Grimm sõi mõnuga pannkooki ja vaatas mulle õrritavalt otsa:" Noh, kahetsed, et sa kaasa tulid?"
"Kes sa oled, Grimm?" küsisin sel õhtul vist juba sajandat korda temalt..."Surm"-vastas ta ja vaatas mulle läbitungivalt otsa. Piip-piip-piip..helises miski temas:"Sorry!" ütles ta võttes taskust mobiili, "kohustused... Sa leiad ise tagasitee!" ja tõukas mu Kuu servalt alla... langesin kohutava kiirusega ja tundsin kuidas kaotan teadvuse...

ÄRKASIN!

Piip-piip-piip... Ma pean muutma mobiili äratuse, mingiks helinaks...

Olen veel väsinum kui eile.... :S
Palun, kas keegi viiks mu koju... (A)

täna öösel...või õigemini eile...

kirjutasin ma oma mängu rollilehti...

Oh jahh, pean tunnistama, et see mõjub öisele unele halvasti...
Ma nägin und... :S väga kummalist...

Unenägu VOL 1

Oli larp, mängisime mingit lasteaia jõulupidu või midagi taolist, oli juba üsna hilja, kuid veel olid kõik lapsed ja vanema kohal ja nii ka mina oma pojaga(isa meil ei saanud tulla, oli välisreisil)

Minu poeg oli Daleios (IG MARKKUS) : O....lapsed mängisid saalis juhendajtega mänge, kohe pidi saabuma jõuluvana... Nii nunnu oli vaadata, kuidas nad pakke ootasid ja laulusid, kõik said kingitused, olin poja jaoks pannud sinna kotti suure punase tuletõrjeauto... Ta oli nii õnnelik:D

Miskipärast pidime ööseks jääma lasteaeda... Eemaldusin, et teha pojale voodi ja sättida ka enda magamisaset... Ütlesin talle, et varsti tuleb magama minnna....ta oli üleni śokolaadiga koos, tirisin ta väevõimuga kraanialla pesema, isegi uus pusa oli määritud...ma ei riielnud eriti, kuid nõudsin, et kõik, nüüd on aeg tulla ära ja magama minna-pidime hommikul taksoga lennujaama minema, et isa juurde Inglismaale sõitma (mu abikaasa oli IG Grim :O)

Mäletan hästi meie vestlust, enne ta ärasõitu:
G:"...mul on mingi neetud f...ing eelaimdus..."
mina:" Sa oled lihtsalt närviline, sellest ettekandest ja konverensist, rahune... Ma panen sullekaasa kolm musta särki ja lipse ka rohkem, siis pole vaja muretseda veel riiete pärast ja me tuleme ülehomme esimese lennuga Londonisse- jõulud veedame koos :)"
G:" Ma loodan, et sul on õigus kallis... Aga, ma ikka ei saa rahu.."
mina:"Kullakene, meiega on kõik hästi, kahju ainult,
et sa ei saa jõulupuule jääda, Markkus nii ootab seda"
G:"Jah, mis teha... "
mina:"Takso tuli, Markkus, tule tee issile kalli, issi sõidab ära!"
Markkus:"Issi...! Tsau! Me emmega sõidame ka varsti lennukiga sinu juurde...!"
mina:"... loomulikult sõidame!"
G:"Poja, kuula emme sõna!Näeme varsti, kallis!"/musi mu põsele ja läks..../

Aga pojake hakkas jonnima... Ma ei tahtnud temaga riielda, püüdsin heaga...aga ta muutus nii võimatuks, ikkagi 5-aastane jõmm. Sain kole kurjaks...ja andsin talle pepu peale paar valusat laksu. Ta hakkas haledalt tihkuma ja puges trotslikult voodisse, võtsin ta enda sülle ja lohutasin... Ta oli nii armas mu süles veidi aja pärast jäi ta tuttu... Istusin seal vaikses pimedas magamistoas ja nägin kuidas meist möödusid relvastatud musta riietatud sõdurid...

Lasteaed võeti pantvangideks...meie aga olime kõige kaugemas toas... surusin poja oma rinnale ja püüdsin säilitada rahu... Meid ei märgatud... Pojake ärkas üles..(pissile?!...eriti lahe..hiilisime väljapoole majast ja me mängisime et see on nii vahva mäng "Hiilimine")

Välja jõudsime just kui tuli eriüksus- mida juhtis GRIM, sest tegelikult oli ta kaksikelu elav agent... Kuulsin kummalist piuksuvat heli ja lasteaed lendas õhku....

ja ma ärkasin, piuksuv hääl oli mobiili äratus....
ISSAND MA EI TAHA ENAM SELLISEID UNENÄGUSID!!!

SORRY...

Vahel ma armastan ennast, nii nagu ma vahel ennast vihkan...

Armastusest vihkamiseni on üks pisike samm,
kui ma suudaksin jätaksin selle astumata...
TÄNA EI SUUTNUD...

Is this the real life-
Is this just fantasy-
Caught in a landslide-
No escape from reality-
Open your eyes
Look up to the skies and see-
(Queen)

Emme 55

...emad suudavad andestada kõik, rohkem kui keegi siin ilmas
ema mu valgus, su pilk- mõistab ja iial ei hinda
ema mu rõõm ja mu mure, mu ootus ja lohutus
tea, su juurde ma tulen- alati, aga on kannatus...

MU EMMEL ON TÄNA SÜNNIPEV! :D

Angels crying,when you're far away from me
Always trying,I will make you see
Angels crying,when you're far away from me
No deniying,we were ment to be...

LARP ?

Minu elu...tundub üha enam võrduvat sõnaga LARP.

See on nagu olla armunud...kui ma ei räägi sellest, siis ma mõtlen sellest ja kui ma sellest just ei mõtle ja ei räägi, siis näen sellest und.

Kujutan, unistan, põhjendan, vabandan, elan sõnaga LARP ja teistel minu ümber tuleb ette kummaline näoilme:"Issand halasta, et see ükskord ometi lõppeks nägu!"

Alguses on armumine ja siis on harjumine...aga neil on nii raske harjuda et ma ei ole enam nende jaoks alati 100% olemas, et mul on nüüd LARP.

Jäin ma selle pärast millegist ilma?
Ei, mul on nii lihtsam elada...palju lihtsam...

Tagasi...

oh jahh...

Mäng oli SUPER!!!
Eriti head olid mu kullake Dzeimi ;), Anna Olesk, Mitjake... Ma pole kaua aega saanud selliste elamust... Muljeid?
hmm, seda lihtsalt ei saa sõnadega kirjeldada, see on nagu sõit karuseelil ja esimene teismelisena saadud suudlus, nagu torm merel ja põgenemime reaalsuse eest...kokkuvõttes- kes on seda kogenud, mõitsab... ja kes seda ei soovi kogeda, ei saa nagunii aru...

PS. Mu siiras austus, majarahvas! (kohati tundsin teile kaasa...teil oli nagu mäng mängus...teiste eest varjatult, ja teid ei saanud kuidagi intriigidesse kiskuda, aga ma ma tean, et teil oli võimas tunne...igatahes, mina poleks vist selles olukorras vastu pidanud...)

Sünnipäev...
Lõbus, kuid pole just hea olla kaine, kui kõik ümberringi on lõbusas tujus... muideks, organiseeritud kaos võiks minu mõistes just niimoodi välja näha :P

OG... :S
ja pole kaua aega saanud tunda sellist peavalu ja palavikku...
(hmm, ma loodan, et ma ei jäänud vahele...ja suutsin mängida rolli, kõik on ok ka kogu tagasitee linna...)

ÖÖsel elasin üle totaalse õuduse, magada ei saanud, hinge mattis ja mitte mingit und kogu öö... hirm puges suure musta kollina mu küljealla ja urises rahulolevalt... :'(

Aga hommikul oli VAJA tööle minna...zombistununa, vaevu püsti seistes..kohusetunne on hirmus asi ja kuulub hävitamisele minu repertuaarist...

Ja ei mingit larpipohmakat..kuhu ta jäi???? :O
See pole aus, ma ju ootasin seda.... see annab poweri nädalateks... Hmm, ma arvan, et vihm pesi selle maha :(

Homme...

on see kaua oodatud päev kui Aweroni ja Acrataga saab sõidetud küülikute sünnamängule...
OOTAN
ootan
ootan
ootan...
ja paanitsen, voolin martsipanist jäneseid, harjutan grimasse ja põen...aga seekord tunduvalt rohkem kui tavaliselt...ma ju tean millega see lõppeb...

Aga ma ikkagi lähen! Elatakse üks kord elus ja nojahh...nagunii suurema osa oma elust ma olen haige...peaasi, et väga hullusti ei läheks... Loodame parimat!

Paanika

Urbaniseerunud maakana ei ole mul muidugi mitte mingit õrna ainugi sellest, mis tuleks kaasa võtta...ja mida kohe kindlasti vaja pole...

Aga õnneks on Aweron, piiname teda! :)

Tuju on kummaline... ma tahan nii minna ja ei taha nii minna ja on nii kurb ja on nii rõõmus ja on nii paha ja on nii hea...

Emme

Emme on kallis!
Ma pole nii kaua koju saanud...
Ma andsin LARPile sõrme, siis käe, siis südame ja tundub, et nüüd ka hinge...
Hing nutab, tahan koju, emme juurde.... On nii valus...

Nii valus, et tahan ära, kuhugi kus ei oleks mitte kedagi ja kus oleks vaikus ja rahu ja ma hakkakasin ennast armastama... just sellisena nagu ma olen. Kuid mis on see "nagu ma olen"???

Mina ei tea....