:) & :(

Ma olen õnnelik, oli nii hea mäng...
Atmosfäär, paanika ja absoluutselt kõigilt 100% rollimängu...
Alton ja Ave ja Kaspar ja Curunir, hea on mängida, kui sul on hea kamp ümber, kõik muutub lihtsaks ja kergeks.

AUS ÜLESETUNNISTUS:
Ma ei ole üldse vägivaldne ja seda ei ole ka Luminśa, kuid see noor abielumees oli selles ISE süüdi!
Oli jah, ma ei oleks teda löönud, kui ta poleks mulle öelnud, et ma olen "vana mustlasnõid" - ja seda pärast seda, kui oli ise mind telefoniga puudutanud ja mu võimetest ilma jätnud - ma PIDIN seda tegema!!!

Jõudsin mängult täisgrimmis ilusti koju, kell 22.45 Kõik tänu Meelisele, kes nii lahke oli ja tuli mulle linna järgi ja mu maale ära viis...
Ma oleksin nii väga tahtnud jääda, koos teistega, aga süda ei lubanud...ei saa pidutseda, kui hing on haige ja süda valutab, ei teinud olukorda paremaks ka need 12 vastamata kõnet, mis mu telefonis olid...

Aga ma olen nüüd kodus! Ja kõik on hästi...vähemalt praegu, ma olen siin ja ma olen nukker, kuid see läheb üle...lihtsalt kurb on, kui sa näed kõrvalt, kuidas su kallid kannatavad ja ei saa midagi teha...
Grimm on laiali...ja ma nutan...väsimus ja emotsionaalne kaos...
Rõõmujoovastusest valusasse kurbusesse...

Kummaline on see elu!

oH.....

Noh, nüüd ma siis lähen!

Soovige mulle edu!
Ei ole lõbus lasnamäet täis grimmis ja nii riides sõita Baltijaama...
KUI MA KOHALE EI JÕUA, SIIS OTSIGE MIND POLITSEIST! :P

Kodus on ajad kehvad, emmega on ajad kurvad... aga ma suudan kõik kontrolli alla viia, kui ma ennast kontrollida suudan, ma suudan...
Vist...

Vähemalt ei vea ma alt seda 70 tegelast, kes rongis on oma puudumisega mängult ja seegi on lohutus, ehkki hetkel tahaks ma ulguda ja koju...lihtsalt et näha.
Aga ei saa, nutta ei saa...sest siis läheb see kahe ja poole tunni töö vastu taevast!
Ja nii uhke olen ma küll, et seda mitte juhtuda lasta.

Mängutuju on vimaseni läinud...aga see tekib...tekib ise-enesest, kui ma piisavalt kaua inimestega kokku puutun, ühitransport on selleks piisavalt hea...
Noh, Luminśa, asu teele...

Ettevalmistust alga...

Lumintsa

Tema salkus ja ebamäärast karva juuksed on peidetud räti alla...kui ta läheb, kiirel käigul liipab järgi vasakut jalga ja tundub ka vasak õlg olevat madalam paremast, kergelt kühmu vajunud, aga silmad on terased...terashallid...“mama Lu“ – nii kutsutakse teda turgudel ja mujal, kus teda tuntakse, öelda talle „mama Lu“ ei ole lubatud mitte igaühele...see on juba privilieeg omaette, siis oled sa tema heakskiidu pälvinud, kui sedasi öelda tohid.

Teistele on ta ikka Madam Luna – kui ta oma kirevas bunuaaris ühes vanalinna keldris külastajaid vastu võtab ja neile kaarte paneb või klaaskera vaatab. Töö on töö ja iga üks jäägu oma oskuste ja ameti juurde.

Tal on oma Saatus – olla nägija ja võtja...võtta needus, päritud emalt, kes selle omakorda oma emalt kaasa sai, kuid tema isa ei olnud mustlane – seepärast on Lumintsa saatus olnud veider ja ebaharilik, noorukesena kõrtides tantsimisest ja rändamisest Ungarist läbi Poola siia Eestisse.

Tema vanus on ebamäärane...vanust ei maksa „mama Lu“ käest küsida...see pahandab teda, kui ta vahel lõkke ääres istudes mõnel suveööl avaneb, siis jutustab ta lugusid kaugetest aegadest ja maadest nagu ta oleks ise neis osaline olnud...nälga näinud ja alandust talunud...põgenema pidanud, end varjanud ja kuidagi ime läbi pääsenud.
Omadele on ta lihtsalt „mama Lu“, on ta ju oma seltskonnast kõige vanem, kogenum....lepitaja ja kooshoidja. Tema sõna maksab, isegi, kui selle üle vaieldakse või karjutakse teine kord päris põhjalikult, kui mama Lu tahab, on tal ikka päris vali hääl...
Armastab üleolevalt ühe suunurgaga muiata, irooniliselt või üleolevalt, kuidas parasjagu meeldib.

Ta on kohati tuline...sädemeid pilduv...tunnetab inimesi läbi ja kasutab siis ära...sest elu on nii õpetanud, „mida küla mustlasle seda mustlane külale“ võiks lausa öelda...
Kuskil sügaval südames on tal hea süda...aga seda ei ole ta just eriti aldis näitama. Nii on parem, seal südames on ka valu...oli tal kunagi armsam, keda ta väga armastas, kuid kellest Saatus ta lahutas. Mustlased usuvad endeid...ja samal päeval kui sündis ta poeg – teadis Lumitsa, et ta mees, tema lapse isa - ei tule kunagi tagasi, poeg kellele andis ta mehe nime...päris ka oma isa Saatuse.

Lumintsa on jälle üksi...maailmas...saatjaks vaid veider kamp...kuidagi peab ju ära elama. Nii ta enda juurde korjaski :Miko, Romanos, Fonso.
Neis kõigis on midagi....mis meenutab Lumintsale tema poega...aga seda ta neile ei ütle.
Nad lihtsalt hoiavad kokku ja täiendavad üksteist. Tema „sulikamp“ nagu ta vahel armastab neid nimetada...kui nood jälle purjutamast näljastena ta uksetaha ilmuvad, või kui ta Miko haavu jälle tohderdama peab... või lohutama Romanose õnnetut armastust....või kuulama Fonso kurblikku flöödimängu...

Ja siis on veel Elviira, kes ootab last...
Tõenäolislet, vihkaks Lumintsa teda...too trügis liiga ligi, kui too poleks mitte sellises olukorras ja selline „kummaline“ siis....

Aga Saatuse vastu ei saa...seda teab mama Lu väga hästi ja nii ta siis asutabki end minekule, on kevad ja rännukihk sunnib teda tema pimedast ja umbsest keldipugerikust, kus ta ennustustuba asub taas maad mööda rändama minema, kuni tal veel selleks jalgades jaksu on...
Laatade ja muude suur-ürituste aeg on käes...vaja on pisut teenida jälle...

Ettevalmistust alga!

Kohe pärast tööd tormasin poodi ostma asju, pooli ei saanud ja pidin vaatama kuidas ilma läbi saada.

Nüüd on küsimus, kas teha kaneelisaia ja viineripirukat ilma pärmita pärmitaignast või leida sobivam lahendus - leitud!Pärmi-lehttaigen, külmutatud...
See pole ikka veel päris minu roll...ehkki sai mitu head aega Irvet "piinatud" ja siis Altoniga räägitud, plaane peetud ja korraldatud meie "pesakonna" elu-olulist olukorda.

Ma tean, see on kõik ainult Hulkuri süü... :D :P
[näe..seekord, keegi ei saa öelda nagu kanalis, et Mimic on kõiges süüdi ;) ]
Mina ise tahtsin mängida head ja armast vanaema, kes lastelaste juurest linnast tagasi maale sõidab oma koju...kes pole 20.aastat käinud Tallinnas ja on täis erinevaid muljeid ja omaküpsetatud kooki pakub ja inimesi "surnuks" räägib...

Ja siis....tegi Hulkur sellest soovist...kannapöördega rolli...nagunii tema...Aga ei ole hullu, kõik on veel ees ja ega hullemaks kui see roll praegu on enam minna ei saa...
Noh tegelikult, eks ma põen...ja püüan seda iroonia taha varjata...ja kaitsta ennast enese eest...
Kõik vajalik on tegelikult kokku pakitud...motivatsioon vaid puudub...
Tegelikult...noh...seal on ju enamus kõik mu armasad koos...

GELEM, GELEM LUNGONE DROMENSA
MALADILEM BAHTALE ROMENSA
O ROMALE KARIK TU ME JAVEN
I SARENSA BAHTALE DROMENSA

A ROMALE, A TšAVALE

ISSIS MANDE BAARI FAMILIA
ROS šTšURDIA LA KAALI LEGIA
JAVEN M ANSA DAI KHETANE ROMA
BAHTALE SI DAI ROMANE DROMA

A ROMALE, A TšAVALE

Asjalik

Hakkasin asjalikuks.

Pakkisn, koristasin, korraldasin ja mul on peaaegu olemas rongilarpi kostüüm...
Täiendasin meigivarusid :P
Täiendasin varustust :D

Reede tuleb küpsetamise ja toitlustamise tähe all...üritan enne 22-te magama saada.
Ma vajan oma "beauti-sleepi"

Ja olen leppinud linnaga...siin on ka päike...ja siin on üks väga kena inimene, kes suudab mind motiveerida olema hea ja ilus...eriti kui on raske...hetkel on raske...kodus on raske...aga ma pean tegema tööd, sest mu boss ei anna mulle puhkust ja ma ei saa kodus olla...

Elu on veider..ja väljas on KEVAD!!!!
Saate aru....
KEVAD..ja ma olen natuke segi...(A)

Maale tagasi...

Oh kuidas ma ei tahtnud täna linna tulla...
Maal on nii ilus.
Jõgi ajab üle kallaste, urvad ilmuvad puudele, lõhab juba kevade järele, nägin liblikat algul kollast mida ema näitas ja siis kirjut ka. Lapsepõlve soe tunne puges hinge... Kodu ikkagi, veel minu kodu...
Rabelesin kevad-töid tehes, käsi valutab ja puhkust ei saa, kuid hea on - kevad on.
Mingit tuju midagi muud teha ei ole...isegi mängida ei ole tegelikult isu...või on asi rollis...või on asi minus...pigem on asi siiski KEVADES, mis teeb mu nii rahutuks ja rännuhimuliseks...peaks Tartusse, õde Evelile külla minema, kuningas Daleiosega jäigi tookord väljas käimata...ja Lee...teda tahaks ka näha...
Mis toob mulle meelde selle, et mul on kroonika kirjutamata...ikka veel :S

Vähemalt sain ma ühest asjast aru, soovida ei ole mõtet - soovid ei täitu kunagi, või kui siis muutuvad nad vastupidiseks ja ei maksa usaldada inimesi...ei maksa...kui just ei taha vägisi haiget saada...

Tahan äikest, sellist suurt ja puhastavat. Vaja oleks puhastada hing, ma ei taha seda linna...siin on kõik nii võlts ja vale. Sõidaks reedel maale ära hoopis...ja jätaks selle mängu vahele...

Armsad on olemas, kuid neil ei ole aega ja tundub, et mida lähemal nad on, seda harvem neid näeb, aga armsaid on vaja näha...siis saan tunda, et olen ehk kellelegi vajalik, et kõik on nii nagu peab.

Ma tahan maale tagasi...siin ei ole seda mis on seal...

Varsti on ühe armsa inimese sünnipäev....hmm....noo...ma peaksin mõne järjekordse "liilialiku-lollusega" hakkama saama....noo...ma ei tea...
Aga võiks ju :P

Noh...ja kogu loole vajub krooniks pähe see kellakeeramine!

PS:
Hea, et lollus pole nakkushaigus,
muidu peaksin kogu elu istuma karantiinis.

PPS: Kevad - on vist pähe hakanud...juhtub...
(A)

Sain mis tahtsin...

Jah, noh, ma siis nüüd sain mis tahtsin lõpuks...
Ja nüüd ei tea mitte mis sellege tahtmisega peale hakata, ei oska nagu kohe midagi mõelda või teha...

Väljakutsed on selleks, et neid vastu võtta...küsimus on aga pigem selles, kas ma seda siis tahtsingi? Ja kui ma ei tea mida ma tahtsingi, siis ma ju ei oskagi võtta seisukohta...

Kuidas siis seda nüüd mõista? Ei kuidagi...
Mul on tuurid ja tujud jälle...

Tegelikult on see mulle paras!
Ma ei tee enam kunagi nii...ei tee jah!
Ausõna...vist...kuni järgmise korrani, kui kõik hakkab taas otsast peale, ja siis juba hoopis teiesiti...

Ehh...kui ma kunagi suureks saan, siis ma enam nii ei tee...(A)
Nädalavahetusel on laud ja ma ei tea mida ma mängule selga panen...õmmelda ka ei jõua enam :(

Liloogiline katastroof...

Kellele kustikad, armsad kutsikad, nunnud kutsikad...
Kodus maal venna juures on totaalne maania...kui keegi ei piuksu, niuksu, klähvi, ul(R)ise, loiguta siis oleks elu nagu muinsjutus, aga paraku...

Ohjahh...totaalne läbustamine... :D Veel kuu aega... Ja siis selleks ajaks oleks vaja leida neile oma kodud...
Kes tahaks teha õnnelikuks mõnda neist....siis andku teada...
Ema: saksa lambakoer
Isa: kaukaasia ja saksalambakoera segu
Kõik kolm on poisid...oskavad juba kausist süüa ja ajalehe peale loiku teha...
Heale peremehele, hea sõna eest!
Kes hoiaks ja armastaks ja kutsule kena kodu annaks.

Mina ei taha...

Kunagi tuleb aeg, mil ma õpin elama oma elu.

Ma saan kõigest ilusti aru, aga selle jägi elada ei suuda...
Peaks nädalast kiire kokuvõtte tegema.

Teen tööd, siis teen veel tööd ja kui jääb aega siis natukene tegelen veel töö tegemisega, siis peale selle teen tööd ja kui ma eriti korralik olen, siis teen veel tööd.
Muidu on kõik korras tööl, sest ma teen ju ometi tööd. No, muidu on kõik kenasti, aga ma unustasin veel mainida, et ma teen nüüd tööd ka.
Ja kui ma sellest kõigest veel väsinud ei ole, noo, siis ma loomulikult teen tööd!!!
/irooniline muie/

Peaks elu hankima ja juuksed punaseks värvima jälle, ikkagi kevad läheneb!
Näen unes õudukaid. Igaks juhuks siia ei kirjuta, äkki lähevad veel täide...hirm hakkab nii.

Rogilarpi rollilehte ootan, hoian end küünte ja hammastega eemal klaviatuurist ja messengerist, et mitte leida mõnda GMi ja teda piinata...
See ei ole ju ometi uudishimu, oh ei...see on vajadus, heaks mänguks korralik ettevalmistus teha...(mis nagunii tegemata jääb tänu tööle....:S)
Aga...kuna ma praktiliselt iga nädalavahetus rongiga sõidan isegi kaks korda...siis...see elamus on mul niigi olemas...jääb üle end rahustada ja väita, et ma harjutangi mänguks rongiga sõites...

Tuju on kuskil metsas....ja ma ei tea mida temaga teha...
Mõni inimene...oh jahh...noh, ma ei tea...
Ma tahtsin sind aidata aga sina ise tõrjud mu endast võimalikult kaugele...olgu siis nii, ma ei sega sind enam, ma saan ise endaga ka suurepäraselt hakkama...vist...

...väsimus...jälle...

just kui tundus, et elu on armas ja kena...

Üllatused ja muu milleks ma valmis polnud...
Nädalavahetus armsate inimeste ja vennalapsega, teeme meie peo :P
Sõbranna pidi oma poisiga ka läbi tulema, et saab istuda ja jutustada ja siis saunagi ehk teha...

Miskipärast on mul tekkinud taas inimeste hulluks ajamise tunne, mida ma ei oska millegi muuga seletada kui mänguootusega...
Samas...tegelikult, sellises väsimusastmes ei ole minust mingit mängijat, sest ma olen liiga laip mõtlemiseks.
Ja ette valmistada ma seda ka ei saa...kuna alates esmaspäevas kuni 4.aprillini on "hullumaja kuubis" mu armas töö...

Ma ei tea...
Ma tahan teha mingi veidra mängu...viimane maskeraad saab üpris totter olema...kui ma seda vaatan paberil siis...
Enamus asju on liiga segased, et neid kasutada...

Ankeedi teen ka enne mängu, kus tuleb üles "linnukesega" märkida olukorrad ja asjad mida ei taha kindlasti enda rollis kohata...
Hetkel on kirjas 14 asja/olukorda/nähtust...aga ma arvan, et ehk jääb siiski alla saja, aga sellisel juhul...on see enam üldse mäng? Siis ju tekivad raamid? Või ei teki..tegelikult, vahet pole...
Sest nüüd hakkab töönarkomaania kõrgema leveli läbimine...ja siis tuleb KEVAD!

Vahel on vaja...et keegi tuleks ja võtaks su kaissu ja ütleks, et sa oled mu pisike vallatu päikese mõmmik...

Head ööd!

PS.
Nancy Claytoni kaunistajanna... ;)HP mängult, ma sain su kirja kätte!
Aitähh! Sa oled väga armas! (})
/me lubab, et selle aasta numbri sees see ehk ka teoks saab! (A)

Tagasi linnas...

Kõik ei ole nii nagu vaja...
nii imelik on olla...

Ärkad hommikul üles, või lähed õhtul magama...eelviimane asi enne arvuti kinni panemist või siis pärast selle avamist oli blogiring.
Sissejuhatus või päevalõpetus, kuidas kunagi...traditsioon või nii...
Aweroni blogist...ja sealt siis edasi, sest tal on ju kõik armsad ilusti kirjas.

Asi hakkas reedel, kui ma ei saanud seda teha...
lohutasin end sellega, et ega homme ka ju päev...loeb siis...
AGA homme ei olnud seda ka paigas...mingi tobe ingliskeelne väljend valgel lehel...

Asi oli hirmutav, kui ka laupäeval seda seal kus pidi tagasi ei olnud...siis proovisin leida teisi kanaleid pidi Crata blogi...aga seda ka ei olnud...ja siis tegin viimase katse Gea blog leida....aga ei...

Mitte midagi...ja siis lugesin, et seda ei olegi enam...noo jahh...
Aga ma tunnen sellest juba puudust...
Kõik ei ole nii nagu vaja...
/me kirub kogu maailma spämmareid kes selles kõiges süüdi on!/

Magada ja mitte enam kunagi üles tõsta...
Piinav...

Liilia - NÕUDMISENI!

Kirjutan...ja loon...enda ümber midagi, mis ei oleks mina...

Pille-Riin, 32a. vana
Blond, silmad hallikas sinised.
Fenomenaalselt blondiin.
Isikuomadused: nõrganärviline, anoreksik, loomutruu andekus olla valel ajal vales kohas.
Soov: Kaaluda imevähe...veel vähem.
Tegutsemine: Söömine ja süümekad, magusaisu leevendamine roheliste teelehtede närimisega, ebameeldivusi peletab musta maagiaga, kui on tuju siis mängib "lolli".
Haridus: kolm klassi ja koridor + elukool.

Kaon mõneks ajaks...turult, kuni tekib nõudlus minu järele.
Liilia - nõudmiseni siis!

Magada ja mitte enam kunagi üles tõsta...
Vabastav

Teisipäev oli eile...aga

Totaalselt halb tuju on!

Ma unustan ennast, unistan ja unustan.
Viimasel ajal olen iseKass....

Pahandused lausa otsivad mind üles...
:S
Ja elu ei ole nii ilus...kui ta võik olla...
Aga see pole kunagi nii...

Koduigatsus on...ja kevadeigatsus on ka...

Magama minna ja mitte enam kunagi üles tõusta?
Kurb...

Esmaspäev

Täna on esmaspäev ja mul ei ole isu siia mitte ,midagi kirjutada...
Sest ma ei ole täna üksi sest jonnaKass ja kiusaKass on mul külas...

Ma ei ole veel õnnelik, sest ma teenin alles seda...
Teenimetult, et ma õnnelik ei oleks...

Kummaline.....
Ei ole üldse esmaspäeva tunnet...peavalu on mega....
magama ära minna...

Magada ja mitte enam kunagi üles tõsta...
Hirmutav

Kuninganna Eithelen, Tartu ja Rock Up The Stage!

Jaa...seoses töökohustustega, sattusin Tartusse...ajal, mil oli Ilmaplatsi viimane mäng, millest ma seetõttu ilma jäin, aga ma olin selle õhtu koos kuningaga ja śamaanigagi sai meeldivalt mõni sõna vahetatud :)

Ilmaplats lõppes nii kenasti...kuninganna kuulas kuidas kuningas laval trumme tagus ja siis pidid nad koos minema sinna broneeritud lauda õhtustama, kuniganna oma armukesega ja kuningas oma armsamaga...
Aga kuningal olid teised plaanid...kahjuks, aga siiski, ma pean mainima, et kuningas on pagana andekas! Minu lemmikuks sai lugu, mis algas tema mänguga...ja see oli hea...
Üldiselt, muud peale tema bändi nagu kuulata ei olnudki...sest punk-rock-räpp ei lähe mulle mitte peale ja mingi jahu...noo, Analoogi laval näha oli armas, eriti Siimot, kitarriga...
Ma pole sageli näinud, kuidas inimene elab muusikas...ja saab oma instrumendiga üheks...

Edasi läksin siis oma saatjaga sööma...aga kuna see koht teps mitte mu meeleärgi ei olnud siis maandusin sujuvalt Gruusia saatkonda koogile :D
Ghili nägin ka üle teab mitme aja... :D

Kuna veel üks seltskond tahtis mu ilmtingimata ära näha...siis lendlesime sealt kiiresti Wildesse edasi...mmm...tore oli :D
Aga harjumatu ja võõras siiski, mulle.../nii minu ära rikkumine alguse saabki ja kõiges on süüdi TARTU!!!/

Aga järgmine kord siis 17.03?
Teeme ära! :P

Õhtusöök armsatega...

Ammu pole midagi head ja ilusat kellelegi armsale teinud...
Väga kaua aega on juba sellest, kui sai enda juures võõrustatud Xellut ja Tanelit.
Aweroni ja Crata külaskäik on ajalugu juba...sest seda ma ei mäletagi, millal see oli...siis kui veel Kristiina meie juures elas...

Kuna hing on haige (loe: igatseb millegi erilise järgi) siis tuleb ju ometi hinge ravida...ja selleks peab üks kena õhtusöök minu juures olema...
Kes soovib proovida? ;)

Tingimused:
1.) Tullakse kahekesi
2.) Õhtusöök minu juures
3.) Armsad inimesed

Pakun:
1.) Isutekitajat (väike snäks/jook, enne sööki)
2.) Eelroog (suupistena)
3.) Eelroog (salat+....)
4.) Supp
5.) Praad
6.) Magusroog
7.) Kook kohv/tee
[ 8.) Puuviljad ja juust (võib ka vein)]

Menüü, kas üllatusena või külalistega kokkuleppel :)
Kes siis järgmisena? Ah?
Anna teada siis, kui julged ja ei karda pärast koju veeremist :P

Jaa...Sa saad aru küll, ma mõtlen just Teid kahte!!! ;)
Julgete?
/me vistab nende poole oma valge kinda, et kutsuda Teid välja võitlusele minu hõrgutistega.../