Ta armastas seda segadust, mis oli teise sees.
Seda siiru-viirulist segadust, mida aeg ja inimesed olid sinna külvanud.
Ta hoidis tema käest.
Õrnalt. Justkui läheks see katki. Omamoodi see oligi katki.
Murtud siis, kui keegi ei näinud. Murtud siis, kui polnud kedagi seda hoidmas ega parandamas.
Aga nüüd... See ju ei purune. Hoides teda õrnalt... Ta silitas tema kätt... Omaenda kareda käega. Käega, mis on teinud tööd ja saanud ise haiget. Mis on hoidnud, kuid mida ei ole hoitud. Käega, mis on nii väga igatsenud seda soojust... Seda pehmust... Pehmust, mis viib kareduse...
Ta suudles teda... Huultega, mis olid katki... Tuultest, tormidest ja valust. Huultega, mis ootasid seda hetke nii kaua... Huultega, mis on nii arad... Justkui kartes...
Mida?
Tõrjumist?
Hülgamist?
Reetmist?
Pettumust?
Vahet ei ole. Lihtsalt kartes...
Nad mõlemad on katki. Nad mõlemad paranevad. Aga mitte kumbki omaette. Vaid koos.
Vaadates teineteise haavu ja arme.... Parandades teineteise valu...
Õrnalt. Arglikult. Kuid koos. Vahel kartes... Vahel naerdes... Vahel ehmudes.
Sest teisel oli valus seal, kus seda ei osanud oodata...
Kuid see segadus, mis kummagi sees oli... On nüüd nende segadus.
Kibevalus-magus segadus...
Et sellest ühel päeval sotti saada...

Vahel oled sa nii väsinud ja tüdinenud... 
Kõigest... 
Kõigist...
Sa ei taha mitte kedagi näha ega mitte millestki kuulda... 
Sa tahaks justkui maailma eest kaduda. 
Muutuda nähtamatuks. 
Olla... 
Üldse mitte olla... 
Samas aga soovid kedagi, kes oleks su kõrval. 
Vaikselt. 
Hoiaks käest. 
Vaikselt. 
Või keegi, kellega rääkida. 
Rääkida nii, et küsimusi ei esitata. 
Rääkida ennast tühjaks nii, et süüdistusi ei oleks. 
Vahel tahadki olla nähtamatu ja samas nähtav. 
Just ühele inimesele...

..peale rasket, väsitavat, kurnavat päeva haigena tööl ei tahagi rohkemat, kui inimest, kes sind koju tulles kallistab. Ei mingeid lisaküsimusi. Ei mingeid süüdistusi, targutusi, nääklemist. Lihtsalt kaks kätt, mis su ümber on.... Hoidmas.... Sest vahel on lihtsalt kõike liiga palju. Müra, ükskõiksus, auahnus...Ainus, mida vajad, on vaikus...Rahu.... Veidikene armastust... Seda on nii vähe... Ja samas nõnda palju...
Ehk liigagi palju?

....ma tean, mida te tunnete...