Selleks, et kõik ilusasti ära rääkida, pean ma alustama sellest, et:
Oli üle pika aja tõsiselt lõõgastav nädalavahetus, kui jätta välja mõned asjaolud...
Aga algas kõik reedel, kui ma olin varem broneerinud piletid laevale ja tegelenud korralikult kaose tekitamisega ja muude faktoritega...nagu toit, öömajutamine jne...
Kell oli 16.00 saabusin töölt koju pakkima.
16.30 pakkisin asju
17.00 pakkisin süüa ja lobisesin Aweroniga netis, uurides, miks ta pole juba hakanud liikuma.
17.30 pakkisin asju ringi ja rahustasin Tarmot, et Aweron teab, mida ta teeb....vist....
18.00 mina hakkasin muutuma närviliseks, Tarmo vaatas mind pilguga, et ma pole organiseerunud ja ma saatsin ta poodi...minnes ise igaks juhuks kaasa...
18. ja veel mingi aeg saabuski meie reisiseltskond.....
Minus hakkas tekkima kahtlus, kuidas me saame üle...esialgu olin vait...Keilas küsisin, et kas nad on ikka kindlad meie praamile jõudmises, seoses teede remondi ja muude asjaoludega, et nagu Keilas on praamile sõita 55minutit ja liiga palju kilomeetreid...tervelt kolm kaardi lehekülge
Aweroni veenmisoskused ja kutsikasilmad on ääretult veenvad...eriti, kui sa ei näe spidomeetrit ja Aweroni kell on kogemata 5minutit ees...aga temaga sedasi sõidaks veelgi, sest ma nautisin seda vaidlust ja see aitas unustada et on siiski tõenäoline, et me ei jõua praamile...
Olin sellega valmis isegi leppima...lihtsalt nukker oli...
Jõudsime praamile...ime...täielik!!! Helistasin emmele koju ja kurtsin muret, et nad ei ole normaalsed....aga me oleme nüüd praami peal ja me saame hakkama.
Edasi tee vanaema juude kulges eriliste vahejuhtumiteta....väike peatus Ristimäel, et need kes esmakordselt saarel saaksid kindlustada oma abielu õnne ja tuleviku.
Ja siis vanaema juurde...oi seda rõõmu, ma pole sel aastal sinna saanudki....nii hea kodune tunne oli.
Tarmo vanemale ja tädile ette näidatud ja nende piiramisrõngasse jäetud, maiustasime natuke võileibadega ja tegelesime puhkamisega...öö tuli kole ruttu...
Hommik kell 7
(keegi minu kõrval nihverdab ja tahab üles tõusta, ei lase!)
Hommikul kell 8
(olen sunnitud tegema järelandmisi ja Tarmo läheb kööki...ohkan ja järgnen talle)
Mina tegelen abitöödega ja tema teeb hommikusööki
Kell 10.00 ärkavad nemad...ja selleks ajaks on söök valmis, väike lebo ja puud (ainult 15 ruumi neid seal ongi)
Mingi aeg jalutame majakasse....ja siis tagasi tööle....ma ju pean hoolitsema nende aktiivse puhkuse eest ;)
Suure lunimise peale toob tädi naabrilt mingid super kirved....siis on lõhkumine libedamalt minemas...ühinen nendega...lõbus on, Triin loeb meile kuidas teha nitroglütseriinist pommi, kassiliivast ja saepurust...
On lõbus ja Tarmo teeb kodus kotlette ja salatit....LAHE!!!
Lõunasöök, möödub vahejuhtumiteta...Siis vaatavad poisid multifilmi.../tegelikult küll tukastavad/
Ja edasi tulevad meie tööjuurde ka Xel ja Erik....ja minul on skleroosi kõrgem järk- hirmus piinik...aga nad nõustuvad pärast poiste kirvega ähvardamist tuppa sööma tulema... :D
Siis hakkab Tarmo grillima ja mina olen ikka veel ilus ja ei tee süüa!!!
Vaid lõhun poistega puid :)
Mingi aeg nad lõpetavad ja siis saab Aweron ka oma "punase kala", mille ma talle lubasin...liha...ja veel õlut....
Kurguni täispuginuna kaovad nad vaatama verist filmi ja ootama sauna...ja mina olen sunnitud kuulama oma kallite sugulaste plaane, minu pulmade kohta...tänan jumalat, et nad on toas ja ei pea seda kuulama...
Siis toon kadakaviha...ja annan Awele sauna eesruumis juhiseid viha kohta...
Mul natuke süda valutab...sest iga mees ei talu kadakavihta mitte....aga kui nad tagasi tulevad ja rahul on, siis on mul hea tunne, näe, millised mandrimehed...minu vennagi esimest korda kirus ja vandus pool ööd...
Kuna minu pulmateema tahab vägisis jätkuda....siis peale sauna teen väsinud näo ja kaon magama....
Tundub, et puude lõhkumine on minusse oma jälje jätnud, ma ei kuulegi, kui Tarmo mu kõrvalt mingi kella 8 ajal minema hiilib...ärkan mingi poole 10paiku...
Hommisöök, pakkimine, Gregik lööb veel mõned puud ja lahkumegi...
Jõuame vaadata vähe...Ristna ja Tahkuna majakas käia, ja Püha Andruse mäel teha väikese 1,5km-se matka. Jõuame järjekorda ja nendime, et peame ootama....siiski saame 18.30-se praami peale, tagasitee on pikk ja igav....oh, oleks ometi midagi mille üle vaielda Aweroniga....aga ei ole...
Vähemalt neile meeldis... :D
Ja ma olin nii rõõmus...sest tegelikult tähendas seltskond mulle sellel reisil väga palju!
Aitähh, armsad!
PS: Lisaks lubas mulle Andrus midagi...mida ma olen tahtnud paluda juba ammu temalt...aga ei ole julgenud...ikkagi Hiiumaa värk ja mingi eriline aura, on sellel saarel siiski...
