Esimene sõidutund

Jumal...oleks ma teadnud, et autoga on nii lahe sõita...siis ma oleksin need load ju varem teinud :D

Veel!!!
Ja autot tahaks ka...juba...(A)

Ma tahan puhata ja mängida!!!PUHATA JA MÄNGIDA!!!

PS:
Kas teha Maskeraad 5....
Või teha midagi muud...
Või lunida kelleltki mingit head mängu...

Ööd, mis on mustad...

Eile pidin ootamatult viimase rongiga maale minema...
Kiirustasin, jõudsin rongile ja isegi ei maganud maha jaama...ehkki olin üleväsinud nagu viimasel ajal tavaliselt...

Tulin ringist maha ja hakkasin kiirustades koju ruttama...raudtee äärne tee on ääristatud tänavalaternatega, kõik nagu linnas, valge ja tuttavalt turvaline...nii ma siis kõndisin omaette mõtteid mõlgutades...

Plaanisin just Maskeraadi, kujutasin Xellut ja Maagi ette loopimas üksteist patjadega ja karjumas üle maja nii, et Aweron haarab kahe käega peast ja Hulkur vaid muigab selle kõige peale, samas kui Crata saabudes tekib vaikus...et siis "sõda" täie hooga jätkuda saaks...

Aga siis...jõudes väikesele kõrvalteele...ma ärkasin...oli täielik vaikus ja pimedus, kell näitamas veidi üle kaheksa...aga taevas...taevas olid tähed...
TÄHED...siravad, kirkad ja imelised...linnas tähti ei näe...
Ma pole nii ammu vaadanud tähti...
Põhjanael..Suur Vanker...Väike Vanker...ja minu üle Linnutee...kui jumalikult lihtne ja taevalikult ilus...ei olnud vaja midagi enamat, et ma unustaksin, kui tühine on inimene ja ta elu...
Jumalik vaatepilt...ja ma unustasin, et kodus ootavad lahendamata probleemid, et linnas on üks segamine korter, jamad tööjuures, keerulised suhted...kõik oli äkki nii tühine..olime vaid mina ja tähed....

Rohkemat ei ole vaja...TÄHED...
Tähtede taga...seal, kus sünnivad unistused...seal on mu hingele paik...
Ma olen teel...ma jõuan sinna...
Aeg teab millal...

Nii, hea...

et kõik laabus...

Suured tänud Cratakeseke ja Gregikule, kes mind oma jõuga abistasid uude koju saabumisel, pakkide ja kodinatega, mööbli ja muu varandusega...jällegi kolitud uude paika.

Nii hea oli nendega oma segamini köögis, istuda ja süüa pitsat...nii kiiresti pole ma kogu oma elu vältel veel kolinud :D

Väike korter, mis nüüd ongi siis minu kodu...
Kirjutan seda positust siit...tühjast vanast elukohast, kus pole enam midagi, mis võiks meenutada, minu siinset elu...

Hinges on kummaline tunne...Mingi abitu ahastus...
Aga see läheb üle...kindlasti läheb...
Tahaks nüüd natuke puhata ja siis mängida...

Ah, seda veel, et...MA ARMASTAN TEID KÕIKI!

Awwww....

Milline suurepärane ilm...

Kolasin paar tundi, tänavatel, vihm peksmas vastu nägu ja peitmas pisaraid...nii vabastav tunne oli...nii hea, lihtsalt nii hea...

Pole enam ammu sedasi tänavatel hulkunud kolanud...aega ei ole...
Aega aga tuleb võtta, julmalt ja otsekoheselt, see on minu aeg ja ma teen sellega mida heaks arvan.

Pakin end jälle kokku...kastidesse, karpidesse, kottidesse...
Elu on viimasel ajal olnud segane...
Pakkides tulevad välja sinna peidetud "kummitused" ja "luukered"...aga see ei morjenda mind, lihtsalt aega läheb plaanitust kauem...

Varsti kolin...siis teen pisut remonti seal ja siis olengi rahul ja õnnelik jälle...

Mina, ma saan ju hakkama...kuni mul olete teie, kelle eest hoolitseda, keda armastada ja kellega koos tunda elust rõõmu...

Vihm peseb maha kõik...
Ja hommik tuleb taas uuem ja parem...ilusam...enesekindlam...

Julgusest tuli puudu...
Noh...nii natukesekene...
Üle kõige maailmas ma vist pelgan seda, et minu peale ollakse, solvunud või pahur...etteheitev pilk on võrdne naermisega minu üle ja sõnasõda hullem muust...siis miks ometi pole mul julgust vaadata silma ja öelda...

See oli mäng...kõigest mäng, sisendan enadle ja lähen magama tagasi...
Aga hing nutab taga...midagi...mis jäi olemata...

Öödes on asju, öödes on inimesi...aga ma ei jõua olla enam mina ise...
Kukun, kuhugi sügavikku ja ma ei tea, kas mul on tahtmist seda kõike teha...võis siis pigem mitte...

Täna eluteatris ma olen tola
sinu kuulsa kuninga totter narr
kuningas surnud on hüüan
et olla taas kord...elavam...

Ma ei tea, ma olen vist natukene segi... :)

Kodu

Elu on kummaline...ma sain endale uue paiga, mida võib nimetada koduks...kui ma olen temaga lõpetanud...mis hakkab siis olema minu piske elupaik...

Ma saan hakkama...
Pean saama...ja saangi...eksju.

Maskeraad 4 - nii ja naapidi vaadatuna...

..kui mul ei oleks nii piinavalt hale endast ikka veel, siis ma saaksin sellest juba üle...
Aga, et nn "peategelastel" oli igav...siis...ma ei saa sellest ka üle...ega ümber...
On tekkimas küsimusi...miks läks olukord viltu...ja kus ma lasin seekord sisse vea...

Sellega, et ma suutsin asja hoida saladuses, olen ma rahul :D
Sellega, et nad nägid head välja olen ma rahul...
Sellega, et nad surma said... ei no andke andeks, sellest ei ole ju lugu, kui teid kogemata unes tapetakse...olen isegi unes surnud...
Sellega, et ma ei suutnud neid eralda mängu sisenemisel...ei ole ma rahul :(
Sellega, et ma suutsin mitte arvestada, et tegelaste kokkumonteerimisel kaovad vajalikud vahelülid...perekonna ja ebareaalsuse vahel...ja et sellisel juhul, ei lähe see käima, mis oleks vaja käima minna...sellega ma ei osanud arvestada...
Noh...mis valesti see uuesti...ehkki...Awe ja Hulkur...noh...eks näis..võibolla tuleb neile anda uus tegelane...või...
Ei taha olla ebamäärane, eks paistab, kas nad üldse enam tulevad...
Mis siis oleks halvim tsenaarium üldse...

Ja see on nagu mingi sündroom...kui perekonnal on lõbus...siis mängijatel ei ole nii tore...kui mängijatel on tore...siis ei ole perekonnal midagi teha...
Algaja olen...liiga algaja et hoomata kogu selle asja täiuslikuseni viimise kunsti...või ei suuda ma hinnata oma võimeid...
Kas 3 mängu on algaja...ON KÜLL!
Aga vähemalt, ma sain mänguvälise külje selleni, kuhu ma tahtsin jõuda.

Võibolla peaks mul olema...keegi kõrval...tegemas koos minuga seda mängu...

Lihtsalt...piinavalt valus on...midagi nagu jäi sisse närima...ja mul on väga raske vaadata mõnele inimesele otsa...nagu ma oleksin milleski süüdi...noh...kui nii otse võtta, siis ju olen ka.

Daleios oma otsekohesusega oli nii hea pärast mängu :)
Ja Crata ja Gregik, kes jõid köögis koos minuga ja "uputasid" mu kurvastust...kõige hullem oli see, et see uppuski sinna...
Ja jäi vaid tibake nukrust...aga selle ma elan üle...

Mis saab edasi...rõõmustan koos nendega kellele meeldis ja kes seda nautisid...ja siis...
JAH ma tegin seda meelega, hea meelega...ma planeerisin kõik...ja korralikult....ette ja taha...
Ma olen rahul...see oli hea mäng...oli küll ja kui ma seda piisavalt kordan, siis ma isegi usun seda korraks, et siis unusada see ära...

Mäng on kõigest mäng...ning sellest oleks mul ehk aeg aru saada...

:S

Oh, kui Issand halastaks ja Kurat võtaks...

Kui palju kordi saab ühte asja ringi teha?
Ma ei tea...

Ja andke mulle andeks, kui teie rollilehed hilinevad...
Ma lihtsalt ei tea enam kes mängib keda kuidas ja kus...niimitu korda ei saa asju muuta, te olete erinevad...ja seepärast tuleb ka rollileht teha isiklikult sellele inimesele...st ringi teha...2,3,4...13korda...
:S

See on nii lihtne,
kas EI
või JAA

Ja ei mingit võibollat...ehk...noh..jne
Teised mängijad ei ole selles süüdi...et teie eludes on kõrg ja mõõnahetki,
minul on ka...
Aga õnneks on armsad ja mäng...

Tänase päeva hetk, kuulub armsale inimesele...nähes teda, vaatamas oma peegelust...ja säramas, nii vähe on õnneks vaja...et teha keegi rõõmsaks ja sellest jätkub tükike ka mulle...

Ma saan hakkama, ärge muretsege!
Koos teiega - alati!
(})